Lisaks on ilmsiks tulnud järjest enam olukordi, kus kliimapoliitika töötab vastu klassikalisele keskkonnakaitsele, mis on Eesti inimesi alati rohkem kõnetanud.
Kliimaminister jääb üldsusele aga meelde eelkõige seoses nurjunud kliimaseaduse projektiga, aga samuti seoses suure energeetikaskeemiga, mille raames võimuerakonnad proovisid elektrituru valitud ettevõtete huvides ümber korraldada, seades sellega ohtu Eesti energeetikajulgeoleku ning välistades paljudeks aastateks soodsa elektrihinna.
Valimised on lähedal ning Reformierakond üritab jätta oma ebaõnnestumised väljavisatud koalitsioonipartneri ning ajalukku saadetud ministri kraesse.
Tegelikult pole aga mingeid märke, et uuendatud koalitsioonil ning uuel ministril oleks kavatsus senisesse poliitikasse põhimõttelisi muudatusi teha.
Kuigi meretuuleparkide projekt on ajutiselt ootele pandud, siis kogu skeem on jätkuvalt aktiivne ja pigem võimaldab ministeeriumi esindusisiku uus nimetus seda edaspidi varjatumalt teha. Ka keskkonnanõuetesse planeeritavad leevendused pole märk parempoolsusest, vaid on hoopis koalitsioonierakondadele lähedalseisvate ettevõtete huvides, võimaldavad hõlpsamalt metsade üleraiet ning fosforiidikaevanduste rajamist ja kohe kindlasti ei võida sellest Eesti inimesed.
Tervise- ja sotsiaalkaitseministri ühendamine tundub pealtnäha suurem ümberkorraldus, aga ka siit tuleb otsida eelkõige imagoloogilisi põhjuseid.
Mida üldisem on ministri ametinimetus, seda vähem kipub üldsus üksikute valdkondade kaupa raha lugema ja töö eesmärke mõõtma. Nii et siit võib lugeda välja märke, et tervishoiust või sotsiaalkaitsest hakatakse kärpima, mida on sotsiaalministril palju lihtsam teha kui terviseministril ja sotsiaalkaitseministril.
Kui spetsiifiline minister oma valdkonnast raha kaotab, siis loetakse seda läbikukkumiseks, aga kui sotsiaalminister samadest valdkondadest kärbib , saab ta seda esitleda kui töö optimeerimist.