Selle eesmärk on kaitsta olemasolevat, mitte ette kujutada tulevikku, mille eest tasub võidelda. Konservatiivid võivad olla uhked isikliku vastutuse, aususe ja traditsioonide üle, kuid need omadused ei tähenda lakkamatute revolutsiooniliste muudatuste ees midagi.
Ajalugu on näidanud, et tulevikku ei kontrolli mitte need, kes kaitsevad minevikku, vaid need, kes seda kujundavad ja muudavad.
Revolutsioonilistest ideaalidest juhitud vasakpoolsus liigub alati edasi, hoolimata sellest, kui ebapraktilised või utoopilised nende eesmärgid võivad olla. Konservatiivid seevastu peavad status quo säilitamiseks kaitselahinguid. Nad võivad saavutada väiksemaid võite – poliitiku valimine, poliitikas osalemine –, kuid need on ajutised. Vasakpoolsed ei puhka kunagi, surudes pidevalt oma tegevuskava, samal ajal kui konservatiivid taganevad ja kalibreerivad ümber iga uue liivale tõmmatud joone. Aja jooksul saavad nad kaasosaliseks nendes muutustes, mille vastu nad kunagi olid.
See muster pole juhuslik. Revolutsionääridel on ideoloogiline alus, mis juhib nende jõupingutusi. See annab neile eesmärgi- ja ühtsustunde, võimaldades tegutseda julgelt ja järjekindlalt. Konservatiividel seevastu see ühtekuuluvus puudub. Nad räägivad sellistest väärtustest nagu vabadus, traditsioonid ja väikeste eesmärkidega valitsus, kuid need on ebamäärased, lahutatud põhimõtted. Ilma ühise nägemuseta kõrgemast eesmärgist ei saa need inspireerida püsivat pühendumist ega ohverdamist.
Mõelge, kuidas konservatiivid on käsitlenud selliseid probleeme nagu rass ja kultuur. Sajand tagasi sõnastasid sellised mehed nagu Madison Grant ja Lothrop Stoddard visiooni lääne identiteedi säilitamisest rangete immigratsioonikontrollide ja eugeeniliste meetmete abil. Tänapäeval tõrjuvad peavoolu konservatiivid selliseid tegelasi kui viisakaks diskursuseks kõlbmatuid "radikaale". Needsamad väärtused, mis kunagi konservatismi määratlesid, on loobutud, et vältida süüdistusi äärmusluses.
Isegi majanduslikud küsimused, mis on pikka aega olnud konservatiivse mõtte nurgakivi, on osutunud ebatõhusaks ühiskonna lagunemise peatamisel. Vaba ettevõtlus õitses, samal ajal kui vaenulikud jõud haarasid kontrolli meedia, hariduse ja valitsusasutuste üle. Majanduslik vabadus ilma sügavama kultuurilise ja vaimse aluseta ei sobinud neile, kes püüdsid rahvust seestpoolt õõnestada.
Noortel on vähe huvi kaitsta aegunud institutsioone või võidelda täiendavate maksureformide eest. Nad ei näe inspiratsiooni konservatiivsuse poolikul kaitsel laguneva korra vastu. Vasakpoolsus köidab oma hävitavatest fantaasiatest hoolimata noori radikaalsete muutuste lubadustega. Kuni konservatiivsus ei paku nägemust elust, mille juured on eesmärgis, jõus ja saatuses, kaotab see jätkuvalt järgmise põlvkonna.
Konservatiivsuse läbikukkumine on kahekordne. Sellel puudub nii võiduks vajalik agressiivne vaim kui ka ideoloogiline tuum, mis on selle võitluse alalhoidmiseks vajalik. Kaitsev mõtteviis ei saa võidutseda revolutsioonilise üle. Võit nõuab mitte ainult vastupanu, vaid kontrrevolutsiooni, mida juhib kompromissitu usk uue korra vajalikkusesse.
See uus jõud on juba tekkimas. See lükkab tagasi nii vasakpoolsete hedonismi kui ka parempoolsete steriilse materialismi. See on distsiplineeritud, idealistlike meeste ja naiste liikumine, kes mõistavad, et retoorika aeg on möödas. Nad ei võitle mitte surevate institutsioonide säilitamise eest, vaid selle eest, et ehitada tulevikku, mis põhineb ajatutel põhimõtetel – tugevusele, identiteedile ja eesmärgile. Need on väärtused, mis kunagi viisid lääne tsivilisatsiooni meisterlikkuseni ja suudavad seda ka uuesti teha.
Eesolev lahing ei käi väikeste reformide ega ajutiste võitude pärast. See on võitlus ellujäämise, rahva hinge eest. Läänt ei päästa konservatiivsed hääled ega nostalgilised kõned. Selle päästavad need, kellel on tahe tegutseda otsustavalt, võtta riske ja kehtestada lagunemisse kadunud maailmale uus kord. Ainult sellise nägemuse kaudu saab lääs tagasi nõuda oma õige koha ja kindlustada oma pärandi väärilise saatuse.