Tulemuseks pole sümfoonia, vaid korralik kaakatus.
Näiteks eile avastasin, et Siseministeerium hakkab suurt ja tähtsat radikaliseerumise ennetamise programmi ellu viima – igati tore mõte, kui mitte arvestada, et Sotsiaalministeerium tegeleb juba aastaid umbes samasuguste programmidega. Tulemus? Dubleeritud tegevus, topelt kulu, ja kaks korda rohkem PowerPoint-esitlusi.
Samasugune imetlusväärne segadus toimub ka hariduse ja töövaldkonnas: Haridusministeerium õpetab ümber ja koolitab, samal ajal kui Majandusministeerium töötab sama sihtgrupiga. Ilmselt saadab üks neile CV koolitusel, teine hangib juba tööpakkumisi. Hea, kui koolitusel ja tööpakkumisel vähemalt sama nimi on.
Ja kui kuskil toimub kriis – olgu selleks siis üleujutus, infoküberrünnak või radikaliseerunud külamees TikTokis –, on kohal kolm-neli ministeeriumi, kõik korraldavad töögruppe ja koostavad strateegiaid. Võid kihla vedada, et vähemalt üks töögrupp arutab, millist teist töögruppi peaks looma, et koordineerida koostööd veel kahe töögrupiga.
Maksumaksja vaatab seda kõike ja küsib: “Aga miks ma kaks korda maksan?” Vastus on lihtne – sest ühtsuses peitub jõud, aga ka bürokraatiline segadus.
________________________________________
Lõppmõte:
Kui tahame radikaliseerumist vältida, siis alustame sellest, et ei radikaliseeru, nähes valitsuse rahakasutust. Ja kui igal ministeeriumil on “oma inimene” samas probleemis, siis võiks vähemalt panna nad ühiselt kohvikusse ja lasta neil leppida kokku, kes tegeleb millega. Võib-olla isegi Excelit jagada?