Sellest sõnastusest saab aimu, millist suhtumist uus minister patsiendi kogemusse ja väärikusse kannab. Selle asemel, et näha süsteemi läbi abivajaja silmade, manitseb ta inimesi Google’it kasutama, kahtleb kriitiliste märkuste õigustatuses ja suunab mured „naabrimehe“ lahendada.
Paraku ei saa eluohtlikke seisundeid, kroonilisi valusid ega süsteemset läbikukkumist delegeerida ei Google’ile ega kogukonnale. Nende lahendamine eeldab toimivat, hoolivat ja professionaalset tervishoiusüsteemi – mitte süüdistavat suhtumist inimestesse, kes on juba niigi jäänud abita.
Minister ütleb, et tervishoid on sügavas kriisis. Sellega muidugi nõustun. Aga kui süüdistada patsiente, et nad on „rahulolematud“ või „ei saa aru, millal arstiabi vaja on“, siis ei lahenda me kriisi, vaid süvendame seda.
Patsiendi rahulolu ei ole luksus, vaid kvaliteedinäitaja!
Patsiendi rahulolu pole kapriis. See on oluline näitaja, mis peegeldab kättesaadavust, inimlikkust ja ravi tulemuslikkust. Kui inimene ei saa arsti juurde, teda ei kuulata või tema probleemide üle ironiseeritakse, siis ei ole tegemist „lihtsa rahulolematusega“, vaid tõsise süsteemipuudujäägiga.
Väide, et inimesed „ei oska hinnata, kas abi oli meditsiiniliselt parim“, on ilmselgelt patroneeriv!
Minister Joller rõhutab korduvalt, et ainult arst saab otsustada, mis on patsiendile hea. See tähendab, et ta ei usalda inimesi oma tervise hindamisel, aga samal ajal kutsub neid üles „guugeldama“ ja oma elustiili üle ise reflekteerima. See on vastuoluline ja paneb vastutuse ainult patsiendile, samal ajal kui süsteem sulgeb uksi ja viskab kriitikale vett peale.
Üldarst ei ole perearst. Loodud illusioon perearsti olemasolust on ju petlik.
Minister tunnistab, et paljudes keskustes ei tööta enam perearstid, vaid üldarstid, kelle väljaõpe pole samaväärne. Selline „lappimine“ ei lahenda probleemi – see muudab olukorra ohtlikumaks. Patsient eeldab, et teda vaatab üle väljaõppinud spetsialist, aga tegelikkuses on süsteemil pakkuda asendus, mille kvaliteeti ei saa enam garanteerida.
Liiga palju vastutust surutakse patsiendile. Kas pole nii?!?
Kui sa ei saa arsti juurde, trügi vastuvõtule. Kui sul on krooniline haigus, jälgi ise, et sind kord aastas kontrollitaks. Kui arsti pole, küsi nõu naabrilt.
Selline suhtumine on halastamatu. Inimene, kes on haige või mures, ei peaks veel võitlema süsteemi, digiplatvormide, vastuvõtuaegade, aga eelkõige ebainimliku suhtumisega.
Minister tunnistab küll, et süsteemis on kitsaskohad, kuid suunab lahendused kas üldarstidele, patsiendi enda peale või lootusele, et „järgmised valitsused panustavad rohkem“. Tema enda roll jääb aga kummituslikult ähmaseks.
Sotsiaalministri ülesanne on esindada inimesi, kaitsta patsiente ja seista inimliku, toimiva tervishoiusüsteemi eest. Karmen Joller ei saa ministrina unustada, et ta ei räägi enam arstide, vaid kogu ühiskonna nimel.
Ta peab kuulama ka neid, kes ei jaksa enam vaikida – inimesi, kes ootavad abi, aga kohtuvad eitusliku ja alandava suhtumisega. Patsiendid ei ole probleem.
Patsiendid on põhjus, miks tervishoiusüsteem üldse eksisteerib.