Algselt 6. jaanuaril 1937 ajakirjas Corriere Padano avaldatud nimega L’egemonia della razza bianca (“Valge rassi hegemoonia”) on see Julius Evola essee koostatud ülevaatena Wahrhold Drascheri teosest Die Vorherrschaft der weissen Rasse (1936, Berliin, valgete ülemvõim).
Hegemoonia (kreeka keeles "hēgemonia" ehk "ülevõim") on mõiste, mis tähistab ühe riigi, rahvusrühma või poliitilise üksuse domineerivat ja juhtivat positsiooni teiste samalaadsete subjektide suhtes.
Valge rassi ülemaailmse hegemoonia päritolu, aluste ja edasise saatuse küsimus kuulub meie aja kõige olulisemate ja vangistavate probleemide hulka. Sellega seoses seisab meie ees Wahrhold Drascheri äsjailmunud köide – Die Vorherrschaft der weissen Rasse (Valge rassi ülemvõim, Berliin, 1936) – teos, mis muljetavaldava eruditsiooni, laialdase ajaloolise materjali valdamise ja haruldase nägemuse selgusega tegeleb just selle teemaga. Esitame selle peamiste argumentide sünteesi põhjustel, mis saavad ilmselgeks, kuna tema arusaamad on Itaalia vaimu ja selle praeguse kutsumuse jaoks eriti olulised.
Kuidas oli võimalik, et rahvaste rühm, keda seovad üksteisega vaid kõige nõrgemad sidemed, surus sajandeid ülejäänud maailmale peale oma tahet, tõmmates kogu maakera oma saatuse orbiidile? Paljudel on kiusatus seletada seda enneolematut sündmust puhtalt materialistlikult. Drascher demonstreerib aga kergesti selliste selgituste ebapiisavust.
Kui asi sõltuks ainult füüsilisest, sõjalisest või tehnilisest üleolekust, jääks seletamatuks, kuidas Cortezil ja Pizarrol koos vaid käputäie seiklejatega õnnestus kukutada tohutud impeeriumid või kuidas inglastel, kellel oli napilt kakssada tuhat meest, õnnestus alistuda rohkem kui kolmsada viiskümmend miljonit hindu.
Pealegi ei tohi segi ajada valitsemise hilisemaid etappe, mis on rajatud stabiilsetele majanduslikele, administratiivsetele, sõjalistele ja korralikult koloniaalsetele alustele, algsete vallutushetkedega. Need vallutused võeti ette ilma ettekavatsetud plaanideta ja sageli isegi ilma majanduslike motivatsioonideta. Nende päritolu oli hoopis midagi muud: seiklusvaim, riski- ja tundmatusearmastus, käsu- ja röövellikkuse toores nauding, janu kaugete horisontide järele. Need impulsid, palju enam kui mistahes ratsionaalsed, merkantiilsed või utilitaarsed kaalutlused, olid lahutamatud konkreetsetest iseloomuomadustest, tahte kõvadusest, külmast sihikindlusest, lepitamatust visadusest, põlgusest elu ja surma vastu ning vankumatust paremusekindlusest.
See on esimene punkt, mis tuleb kindlaks teha: otsustav tegur on moraalsetes omadustes, mitte materiaalsetes elementides. Mis puudutab valgete üleolekutunnet, siis Drascher kinnitab, et see ei tekkinud tulirelvadest, sõjalaevadest ega isegi juriidilistest põhimõtetest. Pigem kasutas see kõiki neid instrumente nende inimeste kerguse ja loomuliku enesekindlusega, kes pidasid neid lihtsalt eesmärgi saavutamiseks. Selle üleolekutunde tõeline allikas ei olnud ratsionaalne. See oli juurdunud rassi sisus, vere vaimus.
See seletab, miks isegi kõige ägedama konflikti hetkedel valge maailma eri rahvaste vahel jättis nende hoiak, tegutsemisviis, enesekehtestamise viis välismaailmale siiski edasi ühtse, ühtse perekonna mulje.
See pole aga täielik pilt. Peale materiaalsete elementide, väljaspool moraalseid omadusi ja võib-olla ületab mõlemat, eksisteerib kõrgeima järgu tegur, peaaegu metafüüsiline. Drascher nimetab seda "ookeaniajastu vaimuks". See on omamoodi ähmane ja suveräänne tahe lõpmatu ja tingimusteta suhtes, mis on tihedalt seotud humanismi ja renessansi maailmapildiga. See vaim muutus üha võimsamaks läbi ookeani kogemuse ja äsja ärganud merede vallutamise, mis arenes just sel ajastul.
Just see ookeanivaim moodustas valgete rahvaste sisemise impulsi ja sügavaima vaimse tuumiku, orienteerides ja elavdades nende rassilist iseloomu maailma vallutamise suunas, eelkõige mööda tohutuid tundmatuid mereteid.
Drascher kirjutab:
Merel, sellel tohutul pinnal, mis on igas suunas vaba ja avatud, ei ole üheski punktis lõppu. Iga horisondi taga, kuhu arvasite jõudnud olevat, avaneb teine, tõmmates teid uute kauguste poole, utsitades teid alati kaugemale, lõpmatusse. Selle element on rahutu, pidevalt liikumises. Mitte mingil hetkel ei kutsu see sind jääma, elama; see sunnib jätkama, püüdlema uute eesmärkide poole. Ja kui jõuate, ei anna see rahu. Iga laine hüüab, sunnib teid unustama seda, mida te juba teate, lükkama tagasi selle, mis teil juba on, ja julgema uusi asju.
Meri on kõige kõrgemas mõttes piirituse sümbol. Rohkem kui ükski teine looduse element kehastab see lõpmatuse ideed. See on tõsine, võimas, traagiline. See on vaenulik jõud, mis nõuab ikka ja jälle valdamist, olles alati valmis hävitama selle, kes ei osutu temast tugevamaks. Ja see on tasuta, selle sõna kõige sügavamas tähenduses. Kuigi selle kallastele võib ehitada linnu ja linnuseid, ei saa seda piirata ega omada. See kuulub ainult sellele, kes selles navigeerib, kes seda kamandab.
Nendes mõistetes tekitas merekogemus uue Euroopa ajastu vaimu, universaalse impulsi edasiviiva jõu, värske kangelasliku ja seiklusliku tsükli hinge. Iidne valem vivere non necesse, navigare necesse est (elamine pole vajalik, aga navigeerimine on vajalik) omandab siin oma metafüüsilise tähenduse täiuse. Vahemere ürgsest vaimust sündinud navigeerimine ja vallutamine võeti alates renessansist järk-järgult üle Euroopa rahvaste järgnevusele ülemaailmse ülemvõimu ja valge rassi hegemoonia tugevdamise võitlushüüdena.
Siis aga, justkui alludes saatuslikule tsüklile, millele allub iga elusorganism, vajus kangelaslik pinge ja algne tahe lõpmatuse suhtes järk-järgult soiku. Ekspansiooni eepiline faas andis teed majanduslikule ja kaubanduslikule faasile. Esimesed vallutajad, keda ümbritses peaaegu müstilise prestiiži aura, tõrjusid välja kõrgelt organiseeritud tööstuskaupadega tegelevad ja tooraine sihipärasele ekspluateerimisele pühendunud kaubandusettevõtted. Sõjaline võim ja eriti merevägi – nagu Inglismaa paradigmaatilisel juhul – oli peamiselt majandusliku hegemonismi relvastatud saatja. Merevabadus sai Briti kaubanduse vabaduse sünonüümiks.
Samal ajal hakkas Valge Lääs ise välja töötama ideoloogiaid, mis lõpuks talle tagasi lööksid, õõnestades selle prestiiži värvilise maailma silmis ja pannes vaimse aluse uuele mässu ja iseseisvuse vaimule rahvaste seas, mida ta kunagi valitses.
See ei ole koht selliste kaalutluste põhjalikumaks uurimiseks, samuti ei käsitle Drascher ise neid ammendavalt. Piisab, kui näiteks jälgida, et egalitaarne sotsiaalne printsiip on viinud valgete rahvaste ja mestiiside või Aafrika metslaste vahelise juriidilise pariteedi absurdsuseni. Madal ja demagoogiline natsionalism on Aasias muutunud tugevaks mässulise käärimise allikaks, samas kui bolševistlik-marksistlik propaganda õhutab avalikult koloniseeritud rahvaste mässu valgete vastu, pannes viimased samasse rolli, mida kapitalism väidetavalt mängib rahvusvahelise proletariaadi suhtes.
Siin tuleb rõhutada mitte ideoloogilisi mehhanisme endid, vaid nende tagajärgi. Ühel või teisel kujul on Euroopa hegemoonia põhimõte nüüd tõeliselt ohus. Ja selle taastamise küsimus pole pelgalt materiaalne. See on ennekõike vaimne. Ühestki välisest meetmest ei piisa. Ainus tõeline lahendus peitub naasmises päritolu juurde, ürgse suhtumise juurde, mis kunagi tõstis valge rassi maailmavalitsemiseks. See tagasipöördumine peab algama hinge ja ideaalideta tsivilisatsiooni, majanduse kultuse püstitanud ja demokraatia tasandamise printsiibi trooninud tsivilisatsiooni kogu kahju puhastamisega.
Ülesanne on taaselustada ookeani sümbol, äratada tahe lõpmatusse ja piiritusse, mida toidab nii-öelda avamere tuul ja avarate horisontide vabadus. Seda vaimu ei tohi jätta ebamäärasesse entusiasmi. See tuleb sepistada läbi distsipliini, karastada tugevaks ja teha kõvaks nagu teras.
Pole juhus, et Itaalia, mis alles nüüd on täielikult sisenemas vallutus- ja koloniaalimpeeriumi ülesehitamise tsüklisse, on samuti näidanud oma võimet seda vaimu äratada. Teistes rahvastes on samad jõud pikka aega uinunud, põlvkondade kaupa kurnatud või madalamate impulsside tõttu välja tõrjutud. Ka selles osas on fašistlik Itaalia nüüd sümboliks. See on määratlenud uue Euroopa alternatiivi tingimused.
Need rahvad, kes ei suuda tema eeskuju järgida ega suuda saavutada äsjakirjeldatud mõttes uuendamise ja ülestõusmise imet, on määratud minema pühkima just nende rasside tõusulaine poolt, mida nad kunagi valitsesid. Ükskõik, mis jõud neil veel näib olevat, pole midagi muud kui juba surnud vaimu inertne jääk.
Vaid need rahvad, kes vastavad fašistliku nooruse üleskutsele, mis äratavad uuesti oma rassi sügavad energiad ja tõusevad taas eepilistesse kõrgustesse, imbudes uue piirituse poole suunatud vaimsusega, moodustavad rinde, mis on kutsutud kaitsma ja taaspühitsema läänemaailma ülemvõimu.