Kes oleks uskunud väidet, et aastal 2018 sildistatakse omariiklusest hoolimine taas kolkapatriotismiks ja uhkus oma keele ja maa üle natsionalismiks?
Kes oleks võinud arvata, et kusagil mujal pole nii kurje inimesi kui Lõuna-Eestis.
Et 5 rikkaima riigi hulka jõudmise asemel maandusime vaeseimate hulka.
Et käivitame uue fosforiidisõja.
Et väliseestlus saab teise laine.
Et impordime migrante rohkem kui iial.
Etajakirjandus otsib rahvavaenlasi ja eitab masu.
Et tipus teeme Kremliga äri ja otsime Kremli agente põhjast.
Et koolitame noori arste ja siis sunnime neid välismaale tööle minema, sest nad ei räägi vene keelt.
Et saadame raha üle maailma, olles ise sügavas miinuses.
Et väidame, et seisva auto maksustamisest muutub ilm paremaks.
Et oleme uhked narkolaulu üle eurovisioonil ja oleme ise narkosurmadelt nr.1.
Et Kirjanike Liit identifitseerib ennast küüditaja läbi.
Et haridusminister on #uhhuu ja eitab teadust.
Et räägime demokraatiast ja e- ja mobiilivalimistest aga ei luba ainsatki referendumit kuigi neid võiks e-lahendustega teha iga päev.
Et valime USAle presidenti, aga ise ei luba oma rahval Eestile presidenti valida, samas lubame aga vene kodanikel valida meile kohalikke valitsejaid.
Et Eesti armastamine on tagurlus ja Eesti hävitamine progress.
Et sotsialism on tagasi.