Selle tornid tõusevad ikka veel taeva poole, masinad sumisevad ikka veel laenatud jõust, turud loksuvad endiselt tarbimise hõõrdumisest, kuid need on põgenenud vaimu inertsiaalsed kajad. Lääne hing, mida kunagi elavdas eesmärk, hierarhia, vorm, on tagasi tõmbunud. Järele jääb mitte kultuur, vaid kest: laip, mida ei animeeri mitte veendumus, vaid harjumus, automatiseerimine ja kunagiste pühade žestide mehaaniline kordamine.
Me ei sündinud elavasse tsivilisatsiooni. Me sündisime selle varemetesse. Struktuuridesse, mille vormid säilivad, kuid mille funktsioonid on tähendusest lahutatud. Unustatud ordu orvud, me pole pärinud mitte pärimust, vaid selle killukesi – muuseumitükke, viiteta rituaale, sõnu, mille algne tuli on tuhmunud sütele.
Ja ometi, midagi meis veel mäletab.
Mitte pinnapealses nostalgia või sentimentide mõttes, vaid sügavas, verises mälestuses inimestest, mille on kujundanud midagi endast kõrgemat. Pooleldi öeldud sõna. Žest teisest ajast. Vaikus, mis kandis kunagi rohkem tõtt kui moodsa kõne tulv. Need ei ole pelgalt mäluõnnetused. Need on märgid. Jäljed. Kajab tsivilisatsioonivormist, mis kunagi tellis elu hingest väljapoole ja mis õpetas inimestele mitte ainult elama, vaid ka sihtima.
See mälestus ei kuulu ühelegi mehele. See ei ole psühholoogiline. See on tsivilisatsiooniline. Sügavam mälukiht kui lihtsalt autobiograafia, kivisse, pühakirja, laulu, verre söövitatud. See on Platoni anamnees, millegi igavese meenutus. See on uinuva vaimu segamine, kes ei ole veel ärkvel, kuid ei maga enam täielikult. See ei tõuse mitte mugavuses, vaid purunemise hetkedel: arguse vihas, vaikses keeldumises absurdi ees põlvitada, igatsuses korra järele maailmas, mis eitab kõike.
Peame seda ärkamist ekslikult valuks, sest see lõhub rahu illusioone. Kuid see, mis meid segab, ei ole haigus. See on esimene märk elu naasmisest.
Laip tõmbleb.
Kuigi leek on nõrk, pole see veel kustunud.
Ja just siin, selles mitmetähenduslikus künnis ühe maailma lõpu ja teise alguse vahel, peame õppima õigesti meeles pidama.
Tsivilisatsioon ei kao ühe hooga. See laguneb seestpoolt. Ta unustab oma jumalad, kahtleb oma saatuses ja laseb oma servadel häguneda. See, mis kunagi oli püha, muutub valikuliseks, see, mis kunagi oli ilus, muutub ebapraktiliseks ja see, mida kunagi käskis kohus, muutub isu juhitavaks. Kokkuvarisemine saabub mitte kataklüsmina, vaid vaikse erosioonina. Päevast päeva asendub vorm funktsiooniga, ilu mugavusega, distsipliin järeleandlikkusega. Rahva hinge kujundab ümber mitte vallutamine, vaid järeleandmine.
Ja siis ühel hommikul illusioon puruneb. Mehed vaatavad üles ja näevad, et templid on õõnsad. Nende juhid ei tekita enam hirmu ega aukartust, vaid ainult häbi. Noored ei sarnane enam vanadele. Keel, mis neid kunagi sidus, on muutunud võõraks, täis sõnu, mida nad ei saa tõlkida. Kunagisest tsivilisatsioonist on saanud tähenduseta masinavärk.
Kuid isegi varemete vahel pole kõik kadunud.
Inimene, kes neid katkisi saale kõnnib, peab mõistma: me ei ela traditsiooni järgi, vaid selle eituse all. Riitused ja müüdid pole kustutatud. Nad on maetud. Neid on mõnitatud, kommertsialiseerunud, tundmatuseni moonutatud, aga juur jääb alles. See, mis kokku variseb, ei ole traditsioon ise, vaid degeneratiivsed tellingud, mis üritasid seda välja kasvada või asendada. Kaasaegne maailm ei ole traditsioone ümber lükanud. See on ainult unustanud, kuidas seda kuulda.
Traditsioon ei ole minevikust heidetud vari. See on vundament meie all. Mitte nostalgia, vaid aluspõhjakivi. Mitte kaunistus, vaid tuli, praegu maetud, kuid kustutamata. See on vormi, korra, mõõdu esmane mälu. Kaotatud saab meelde jätta. Mis on maetud, saab paljastada. Kuid ainult neile, kellel on julgust laskuda läbi tuha ja hävingu ning taastada see, mida modernsus on püüdnud kõrvale heita.
See on mehe ülesanne, kes püüab end uuesti sepistada. Mitte varemete pärast leinata, vaid neid lugeda. Mitte hädaldada selle üle, mis on kukkunud, vaid uurida selle kuju. Sest varemed ei ole lihtsalt jäänused. Need on sõnumid. Need on joonised. Katkine sammas paljastab kunagise püstiseismise. Purustatud altar sosistab siiani sellest, mida kunagi kummardati. Iga vareme ei anna tunnistust mitte ainult surmast, vaid ka võimalusest.
Kuid ainult võimalusest ei piisa. See tuleb kinni võtta. Inimene, kes on rahul allakäigu juhtimisega, entroopiaga rahu sõlmimisega, pole vähem reetur kui see, kes aitas vana maailma lammutada. Ainult neil, kes mäletavad, et suursugusus kunagi oli ja saab uuesti olla, on jõudu rusude taha ehitada.
Traditsioon ootab. Kuid see ei oota igavesti.
Varemete vahel elada ja mitte midagi teha on argus. Aga varemete vahel elada ja meeles pidada on püha tegu. See on jõuda läbi tuha ja tõmmata välja veel kivis seisev mõõk – mitte nostalgia sümbolina, vaid deklaratsioonina, et vorm elab endiselt ja et inimese hinge saab veel sepistada.
Me ei ole siin selleks, et prahti koguda. Oleme siin, et taastada suund ja kõrgus. Tsivilisatsiooni ei säilitata selle jäänuseid konserveerides, vaid selle sisemist tuld taaselustades. Varemed pole ainult need, mis pärast kokkuvarisemist alles jäävad. Need on piirjooned sellest, mis kunagi seisis, ja võimalus, mis võib uuesti püsida.
Traditsioon ei ole minevik. See on põhimõte, mis tegi mineviku võimalikuks. See ei ole ajas tardunud, vaid juurdunud igavikku. See on vertikaaltelg, mis seob sureliku jumalikuga, mööduvat püsivaga, madalamat kõrgemaga. See on sama telg, mida platonistid nimetasid anagoogiks – hinge ülespoole suunduvaks teeks – ja mida keskaegne mõistus nägi Suures Olemise Ahelas, mis ulatus mineraalsest inglini, korrapäraselt tõustes. See ei ole esteetiline eelistus. See on metafüüsiline orientatsioon.
Mees, kes arvab, et traditsioon on kostüümide, tavade või nostalgia küsimus, mängib hauas riietust. Traditsioon pole see, mis me olime. See on see, mis me oleme, kui joondume sellega, kelleks me peame saama. Kreeka aristos, vedalik kṣatriya, Platon Guardian – igaüks peegeldab kõrgemat antropoloogiat, tõdemust, et inimene pole pelgalt liha, vaid vorm; mitte ainult organism, vaid korra anum.
Igas tõelises inimeses on muster, olemise vorm, mis ületab individuaalse tahte ja püsib põlvkondade kaupa. See räägib rohkem kui sõnade kaudu. See elab selles, kuidas mehed ehitavad, kuidas nad kõnnivad, kuidas nad laulavad, kuidas nad surma ees seisavad. See avaldub templites ja mõõkades, riitustes ja tabudes, poos ja kiituses. See ei ole staatiline. See on rütm. Mida Herakleitos nimetas logodeks. Mida Konfutsius nimetaks li-rituaaliks kui sisemise harmoonia väliseks väljenduseks.
Ja see tellib hinge.
See asetab vaimu impulsist kõrgemale, ilu kasulikkusest kõrgemale, kohustuse kõrgemale kui mugavusest. See seob inimest kõrgemate standarditega. Ilma selle orientatsioonita elamine ei ole vabanemine. See on kollaps vormitusse. Inimene ilma traditsioonideta on mees ilma mõõduta.
Traditsioon õpetab eesmärki. Mitte tänapäevases eesmärkide või tootlikkuse tähenduses, vaid iidses telose tähenduses – lõpp, mille poole kõik asjad peaksid püüdlema. See eesmärk on aretē (ἀρετή), mitte mugavus, mitte edu, mitte eneseväljendus, vaid tipptase selle tõelises, metafüüsilises tähenduses. Oma olemuse täitumine kõrgema kosmilise seaduse järgi. Nagu Aristoteles õpetas, on inimene ratsionaalne loom, kuid saab täielikult inimeseks alles siis, kui ta elab kooskõlas mõistusega, mis on õigesti suunatud hüve poole. Nagu Plotinus ütles: "Ära kunagi lõpeta oma kuju skulptuuri valmistamist."
Traditsiooniliselt elada tähendab elada mitte pelgalt tarbijana, vaid jumalikus korras osalejana. See on küsida, mitte "Mis mulle meeldib?" aga "Mida minult nõutakse?" Küsimus ei ole pragmaatiline. See on liturgiline. Traditsiooniline inimene seisab püha ees mitte kerjusena, vaid teenijana. Tema elu pole tema oma. See on ülesanne. Kohtuprotsess. Redel.
See on õilsuse olemus. Mitte rikkust. Pole sugupuu. Aga vertikaalne pühendumine.
Elada varemete vahel ja tõusta ei ole metafoor. See on initsiatsioon. Ja see algab siit.
Traditsiooniliselt elada ei tähenda meeletult allumist mõnele ammu surnud ebausule. See on vormile esitamine. Mitte vorm kui väline näivus, vaid vorm kui metafüüsiline struktuur – nähtamatu kord, mis annab olemisele kuju. Traditsioonilises maailmas ei valitse kõrgeim lihtsalt madalamat. See õilistab seda. Vaim juhib mateeriat mitte sunni, vaid selguse kaudu, nagu valgus tellib ruumi. Ja madalam kuuletub mitte kui ori, vaid kui inimene, kes on ülendatud kokkupuutest sellega, mis ületab.
Õigesti mõistetav hierarhia ei ole rõhumine, vaid ülendamine. Seda teadsid kõik tsivilisatsioonid enne tänapäevast purunemist. Alates iidse India dharmast kuni Kreeka nägemuseni kosmosest, kus jumalad, inimesed ja loodus olid igaüks oma määratud kohta, nähti maailma kui korrastatud tervikut, milles igal tasandil oli oma eesmärk, piir ja suund jumalikule. Seda, mida lääs nimetas kunagi loodusseaduseks, nimetas ida taoks. Julius Evola nimetas seda axis mundiks. Platon nimetas seda Hea vormiks.
Selle teljega kooskõlas elamine tähendab raskuse taastoomist hõljuvasse maailma. See on mõõta, kus on üleliigset, vaikust, kus on müra, struktuuri, kus on laialivalgumist. Traditsiooniinimene ei kannata ainult kokkuvarisemist. Ta keeldub selles lahustumast. Tema hoiak ise muutub vastupanuks. Ta ei triivi. Ta orienteerub. Temast saab sammas, mis jääb alles, kui tempel langeb.
Nii tõusevad tsivilisatsioonid – kui inimestest saavad taas vertikaalsed olendid. Mitte söögiisu olendid, vaid vormikandjad. Ja nii langevadki tsivilisatsioonid – kui inimesed unustavad vertikaali ja elavad ainult horisontaalis.
Me ei ela järjepidevuses. Me elame lahkumise järel. Mitte ainult revolutsioon poliitikas või majanduses, vaid ontoloogias endas. Midagi olulist läks katki. Püha varikatus, mis kunagi kattis inimest, rebiti ära. Transtsendent oli pagendatud. Ja selle asemel ei seisa mitte lihtsalt tühjus, vaid selle vastand. See, mis meid praegu valitseb, on traditsiooni vastand. See ei ole juurdunud. See on juurteta. See ei ole elus. See on steriilne. See pole üldse kord, vaid korra simulatsioon, mis on üles ehitatud olemuse eitamisele.
Seal, kus traditsioon kinnitas hierarhiat, jõustab see režiim võrdsust. Kui traditsioon toetas ohverdamist, tõotab see režiim lohutust. Seal, kus traditsioon nõudis mäletamist, käsib see režiim unustada. Selle eesmärk ei ole transtsendents, vaid tarbimine. Tema püha on mina. Selle liturgia on tehing. Sellel pole pühakuid, on ainult mõjutajad. Ei mingeid templeid, ainult andmekeskused.
See ei ole pelgalt poliitiline ümberpööramine. See on metafüüsiline inversioon. Nagu René Guénon ette nägi, määrab kvantiteedi valitsemine nüüd meie vanuse, taandades kõik asjad sellele, mida saab mõõta, vahetada ja müüa. Nagu Martin Heidegger hoiatas, on olemine ise unustatud ja selle asemel seisab lõputu tehniline manipuleerimine. Me elame Tõelise vastu suunatud mässu varjus.
Seega ei ole meie ees seisev kriis poliitika ega partei kriis. See on olemise kriis. Identiteedist. Saatusest. Kaasaegne Lääs tõotas mõistuse vilju ja igavese majandamise rahu, kuid tõi kohale kannatuste vastu tuimastatud ja ülevusele võimetu tsivilisatsiooni. See andis oma lastele luksust, kuid mitte isasid. Õigused, aga mitte juured. See õpetas neid vihkama verd, mis neid kandis, rüvetama oma pärandit ja lahustama globaalsesse monokultuuri, millel pole mälu ega missiooni.
Kuid ajalugu ei kao kuhugi. See taandub ja siis naaseb. See ootab pinna all nagu maetud jumal. Ja kui see tõuseb, siis see ei tule õrnalt. Illusioonid hakkavad mõranema. Loosungid ei sega enam hinge. Turg on vaikseks jäänud. Liberalismi rituaalid korduvad, kuid need ei tähenda enam. Loits katkeb.
Ja seda, mis edasi saab, ei otsusta süsteemid, vaid hinged.
Ja rusudes hakkab lääne inimene – hämaralt, pidurdavalt – mäletama. Mitte tänapäeva ideoloogia joonistatud karikatuur ega globaalse bürokraatia poolt talle määratud passiivne roll, vaid tema olemuse üdi söövitatud sügavam tõde. See, mis temas äratab, pole kontseptsioon, vaid metafüüsiline pinge. Tõmbe ülespoole. Vertikaalse telje naasmine.
See algab instinktiga. Igatsus korra järele. Janu suuruse järele. Vastumeelsus arguse vastu. Need ei ole pelgalt reaktsioonid. Need on jääk hingest, mis kunagi seisis kooskõlas Olemisega. Mälestus sellest, mida Reaalse järgi kujunemine tähendas. Elada suuna, hierarhia ja kaaluga. Need instinktid ei ole psühholoogilised veidrused. Need on anamneesi kajad, mida Platon kirjeldas kui hinge meenutamist igavestest tõdedest enne mateeriasse laskumist.
See murdepunkt ei ole lõpp. See on lävi. Liminaalne ruum selle vahel, mis laguneb ja mis võib veel uuesti sündida. See ei nõua meeleheidet, vaid otsust. Me kas ületame selle vormi taastades või kaome ilma tseremooniata. Ees ootab mitte kallak langusesse, vaid kohtuotsuse hetk. Kriis on ontoloogiline.
Tsivilisatsioonid ei püsi ainult mälu kaudu. Mälule tuleb liha anda. See peab kehastuma. Rituaalis, arhitektuuris, õiguses, poosis. Tsivilisatsioon püsib alles siis, kui mälust saab vorm ja vormist elu. Meie esivanemad mõistsid seda instinktiivse selgusega. Nad ehitasid linna kui kosmose peegelduse, templi kui telje taeva ja maa vahel, perekonna kui jumaliku korra mikrokosmost. Nende ehitatud vormid ei olnud ainult funktsionaalsed. Need olid sakramentaalsed.
Kuid kaasaegne maailm, erinevalt kunagi väljast tulnud tormidest, ei purustanud neid vorme jõuga. See rüvetas neid vaikides. See ei kukutanud sambaid. See õõnestas nad. See jättis altarid püsti, kuid võttis neilt leegi. Perekond jääb juriidiliseks korralduseks, kuid ei algata enam hinge kuulumist. Kirik seisab nagu kivi, kuid ei kõnele enam igavikuga. Riik ikka kamandab, aga unustab, keda ta teenib. Kool juhendab, aga enam ei päri. See, mis talus mõõka, ei ole talunud unustamist.
Alles jääb pindade maailm. Protsess ilma olemuseta. Liikuvus ilma saatuseta. Maailm, mis tõstab tarbimise üle mõtiskluse ja uudsuse üle teadmiste. Tsivilisatsioon, mis eitab igasugust transtsendentset referenti, peab paratamatult varisema relativismiks ja relativism nihilismiks.
Kuid vorm ei ole mälestus. See on metafüüsiline konstant. See on see, mis võimaldab kõigel olla üldse arusaadav. Ilma vormita pole tähendust – on vaid voog. Ka hingel on vorm. Ja kui seda vormi mäletatakse ja kinnitatakse, muutub inimene taas võimeliseks maailmas korda kandma.
Pärimuse järgi elamine ei tähenda surnute kopeerimist, vaid oleviku muutmist igaveseks. See on oma olemasolu reaalsusesse juurutamine. Korraldada hing ja ühiskond kooskõlas logosega, jumaliku mõistusega, mis annab kõigile asjadele korra. Traditsiooniline inimene ei reageeri ainult kaosele. Ta taastab proportsioonid, sümmeetria ja rütmi. Tema olemasolu seisneb taksode taaskehtestamises vormitu kaose üle.
See on ürgne lahing. Mitte ideoloogiate vahel, mis tulevad ja lähevad, vaid vormi ja vormituse vahel. Struktureeritud kosmose ja tumedate lahustumisvete vahel. Logode ja kaose vahel. Kehastunud ja kustutatud mälu vahel. Pärimuse kandja ei ole parteiline. Ta on poolus. Vaikne punkt pöördelises maailmas.
Tema vaikuses on mõõtu. Tema pilgus, orienteerumine. Tema distsipliinis õigus.
Lääne taastamiseks peab meist jälle sellised mehed saama.
Vormi mehed.
Kriis, millega me silmitsi seisame, ei ole pelgalt poliitiline või demograafiline. See on metafüüsiline. See puudutab seda, millist elu me elame ja millisteks olenditeks me muutume. Tsivilisatsioon võib üle elada sõja, katku ja vaesuse, kuid ta ei suuda üle elada, kui kaotab orientatsiooni tõelisele. Maailm ilma jumalateta, ilma isadeta ja ilma vormita ei tooda vabadust. See toodab inimest ilma mõõtudeta. Teda võib toita, ergutada ja ümbritseda informatsiooniga, kuid teda ei kujunda enam miski kõrgem kui tema enda soovid. Ta ei ole vaba, vaid sidumata. Mitte suveräänne, vaid triiviv. Mitte kaasaegne, aga moonutatud.
Selle tagasilükkamine ei tähenda ainult lagunemisele vastu seismist. See on korra kinnitamine. See on reaalsuse vertikaalse struktuuri taaskinnitamine. Muistsed nägid seda struktuuri kui kosmilist telge, korraldusprintsiipi, mis seob maa taevaga, keha hingega, aega igavikuga. See, mida tuleb kinnitada, ei ole poliitika ega erakond. See on elustiil. Logosele vastav elu, mis on kooskõlas maailma sisemise grammatikaga, häälestatud sellele, mida Platon nimetas sfääride muusikaks.
Selline elu ei alga mitte mässust, vaid meenutamisest. Hing peab mäletama seda, mida ta kunagi teadis. See ei ole metafoor. See on metafüüsika. Elada traditsiooniliselt tähendab muuta see tagasitulek tõeliseks. See tähendab elada nii, nagu oleks Hea olemas, ja vastavalt sellele oma hinge kujundada.
Selline eluviis ei jäljenda minevikku. See kehastab ajatut. Ta otsib püsivat mööduvas, olemuslikku juhuslikus. See seab korra enne isu, kohusetunnet enne järeleandmist ja hierarhia enne tasandamist. Ta näeb struktuuris mitte piirangut, vaid jumaliku kujundit. Hierarhia ei ole pealesurumine. See on ontoloogilise korra enda peegeldus.
See on Rooma mõistes virtuslik elu. Mitte jõud enda pärast, vaid tugevus kui moraalne vorm. Iseloom kui internaliseeritud seadus. Enesejuhtimine kui tsivilisatsioonilise käsu eeldus. See elu ei oota, et institutsioonid annaksid tähenduse. See ei nõua modernsust eesmärgipäraselt. See paneb hingele vormi, et hing saaks vormi tagasi maailma tuua.
See pole rahvahulga jaoks mõeldud tee. See ei ole demokraatlik. See on aristokraatlik selle tõelises mõttes. Mitte sellepärast, et see välistab, vaid sellepärast, et see tõuseb. See kutsub neid, kes elaksid kõrgema mõõdu järgi, kes kujundaksid end millegi igavese järgi. See algab üksindusest, meenutamisest, distsipliinist – kuid see ei lõpe sellega. Nende jaoks, kes tõusevad, saavad ehitajateks. Nende olemisest saab arhitektuur.
Sel viisil elamine tähendab juba lahusolemist. Kuid see on midagi enamat kui vastupanu. See on vundament. See on ettevalmistus. Modernsuse valeiidolid – progress ilma teloseta, võrdsus ilma korrata, vabadus ilma tõeta – kukuvad kokku. See, mis on ehitatud Olemise eitamisele, ei saa kesta. Kui see langeb, ei taasta maailma analüütikud. Need on mehed, kes leeki kandsid. Mehed, kes mäletasid.
Oleme pärinud varemed. Kuid meid ei mõisteta prügiks. Vormi, mälu ja mõõdutundega elamine ei ole eskapism. See on ülestõusmine. Me ei ole sureva tsivilisatsiooni lõplikud kajad. Oleme selle tagasituleku esimesed akordid.
See, mis maeti, võib uuesti tõusta. Seda, mida rüvetati, saab pühitseda. Leek, mis meie isade sees väreles, võib meis veel kord põleda. Mitte selleks, et valgustada vanu templeid, vaid püstitada uusi pühadele alustele. Mees, kes mäletab, ei nuta. Ta ehitab. Ta ei kopeeri traditsioone. Ta kehastab selle. Läbi distsipliini. Loomise kaudu. Läbi vaikiva trotsi hingele, kes ikka teab, kuidas põlvitada, tõusta ja uuesti sepistada.
Põlvitada igavese ees tähendab tõusmist maailma ette.
Tõusemine tähendab ehitamist.
Ja ehitamine tähendab uuesti alustamist.
Ärkamise aeg on kätte jõudnud. Mitte maailma jaoks. Meie jaoks.