Kui tõendid on mõistlikud ja tunduvad ehtsad, siis võib-olla on programm, kuhu teil registreeruda palutakse, kaalumist väärt. Kui aga kogu skeemi müüakse eksiarvamuste põhjal, millest laps saaks puuga läbi torgata ja selle peamised pooldajad ei suuda kuidagi omaenda retoorikat uskuda, siis läheks ainult loll palju kaugemale.
See on ilmselge – te ei osta kasutatud autot müügimehe väitel, et köögist vannituppa jõudmiseks pole muud võimalust.
Genfis toimuva eelseisva Maailma Terviseassamblee delegaadid seisavad silmitsi sellise valikuga. Antud juhul on automüüjaks Maailma Terviseorganisatsioon (WHO), organisatsioon, mis pälvib endiselt märkimisväärset ülemaailmset austust, mis põhineb mõne aastakümne tagusel mõistlikul ja kindlal tööl.
Samuti saab see kasu püsivast väärarusaamast, et suured rahvusvahelised organisatsioonid ei valetaks tahtlikult (nad teevad seda üha enam). Delegaadid hääletavad hiljuti valminud pandeemiakokkuleppe teksti üle, mis on osa laiaulatuslikust püüdlusest teenida suuri kasumeid ja palku inimlikust hirmust haruldaste surmapõhjuste ees.
Hirm ja segadus juhivad inimeste mõistuse ratsionaalsest käitumisest kõrvale.
WHO-le meeldivad head lood?
Pandeemiakokkulepe ja rahvusvaheline pandeemiate tegevuskava, mida see peaks toetama, põhinevad mitmetel ilmselgetel valedel väidetel:
- On tõendeid raskete looduslikult esinevate pandeemiate riski suurenemise kohta nakkushaiguste puhangute kiire (eksponentsiaalse) suurenemise tõttu.
- Suurte ressursside suunamisest nendeks valmistumiseks, ennetamiseks või nende vastu võitlemiseks oodatakse tohutut finantsinvesteeringute tulu.
- COVID-19 puhang oli tõenäoliselt loodusliku päritoluga ja on näiteid vältimatutest tervise- ja rahalistest kuludest, mida me uuesti peame kandma, kui me kohe ei tegutse.
Kui mõni neist väidetest oleks vale, siis on alus, millel WHO ja selle toetajad on pandeemiakokkuleppe sõlmimise kasuks argumenteerinud, põhimõtteliselt vigane. Ja kõiki neid väiteid saab nimetada valedeks.
Mõjukad inimesed ja organisatsioonid soovivad aga, et pandeemiad oleksid rahvatervise peamine fookus. WHO toetab seda, sest talle makstakse selle eest. Erasektor on vaktsiinidesse suuresti investeerinud ja mõned riigid, kus on suured vaktsiini- ja biotehnoloogiatööstused, suunavad nüüd suurema osa WHO tööst sihtotstarbelise rahastamise kaudu. WHO on kohustatud täitma seda, mille poole nende toetajate huvid suunavad.
WHO oli kunagi sõltumatu ja suutis keskenduda terviseprioriteetidele – ajal, mil see seadis prioriteediks haiguste ja enneaegse suremuse peamised põhjustajad ning saavutas maine, millega ta praegu kaupleb.
Tänapäeva korporatiivses rahvatervises on rahvastikupõhised lähenemisviisid kaotanud väärtuse ja Maailma Majandusfoorumi püüdlused on mõjukamad, kui enne 60. eluaastat surevad inimesed.
Edu tervishoiukaupade äris seisneb turgude laiendamises, mitte sekkumisvajaduse vähendamises. WHO ja selle maine on kasulikud vahendid selle puhastamiseks. Kolonialism peab nagu ikka paistma altruistlik.
Tõde on vähem köitev, kui väljamõeldis
Nakkushaiguste suremus on viimase sajandi jooksul pidevalt vähenenud, hoolimata väikesest koroonaviiruse tagasilöögist, mis viis meid vaid kümme aastat tagasi. See tagasilöök hõlmab viirust, aga ka välditavat vaesuse, tööpuuduse, piiratud juurdepääsu tervishoiuteenustele ja muid tegureid, mille eest WHO oli varem hoiatanud, kuid hiljuti aktiivselt propageerinud.
Selle suremuse vähenemise reaalsuse vältimiseks kasutab WHO hüpoteetilist haigust (haigus X), mis on kohatäide millelegi, mida pole juhtunud pärast Hispaania gripi antibiootikumide-eelsel ajastul. Suured keskaegsed pandeemiad, nagu must surm, olid enamasti bakteriaalse päritoluga, nagu ka ilmselt enamik Hispaania gripi surmajuhtumeid. Tänu antibiootikumidele, kanalisatsioonile ja paremale toidule elame nüüd kauem ega oota selliseid suremuse juhtumeid, kuid WHO kasutab seda ohtu sellest hoolimata.
Seega on WHO sunnitud moonutama hapraid tõendeid (nt ignoreerides tehnoloogia arengut, mis võib seletada üha suurenevaid haiguspuhanguteateid) ja sponsorpaneelide arvamusartikleid, et toetada kiiresti kasvava pandeemiariski narratiivi. Isegi COVID-19 kasutamist sellena on üha raskem. Kui see, nagu kõige tõenäolisemalt tundub, oli laborimanipulatsiooni tulemus, siis ei ole see enam isegi erand. WHO pandeemiate tegevuskava on suunatud looduslikele haiguspuhangutele, seega on vaja „haigust X“.
WHO (ja Maailmapank) järgivad sarnast lähenemisviisi investeeringutasuvuse (ROI) suurendamisel. Kui saite e-kirja, mis reklaamis kavandatavale investeeringule üle 300–700-kordset tootlust, võivad mõned olla vaimustuses, kuid mõistlikud inimesed kahtlustaksid, et midagi on valesti.
Kuid just seda ütles G20 sekretariaat oma liikmetele 2022. aastal WHO pandeemiaks valmisoleku ettepanekute investeeringutasuvuse kohta. WHO ja Maailmapank esitasid samale G20 kohtumisele alloleva graafiku selliste astronoomiliste ennustuste toetuseks. See on sisuliselt salakaval fantaasia, mille eesmärk on eksitada lugejaid, näiteks poliitikuid, kes on liiga hõivatud ja usaldavad, et sügavamale kaevuda. Kuna need asutused on mõeldud riikide teenimiseks, mitte petmiseks, peaks selline korduv käitumine seadma kahtluse alla nende olemasolu vajaduse.
Viirus nagu SARS-CoV-2 (põhjustab COVID-19), mis on peamiseks mureks haigetele eakatele ja mille suremus on umbes 0,15%, ei maksa 9 triljonit dollarit (nagu diagrammil kujutatud), välja arvatud juhul, kui paanikas või ahned inimesed otsustavad sulgeda maailma tarneliinid, kehtestada massilise tööpuuduse ja seejärel trükkida raha mitme triljoni dollari suuruste stiimulipakettide jaoks.
Seevastu haigused, mis regulaarselt tapavad rohkem ja palju nooremaid inimesi, nagu tuberkuloos, malaaria ja HIV/AIDS, maksavad palju rohkem kui 22 miljardit dollarit aastas, mida diagramm näitab vale madala määrana mittepandeemia aastatel. 2021. aasta Lanceti artikkel hindas ainuüksi tuberkuloosikahjud 2018. aastal 580 miljardile dollarile aastas. Malaaria tapab igal aastal üle 600 000 lapse ja HIV/AIDS põhjustab sarnase arvu surmajuhtumeid. Need praeguste ja tulevaste produktiivsete inimeste surmad, mis jätavad orvuks lapsi, maksavad riikidele kätte. Kunagi olid need inimesed WHO peamine prioriteet.
Kauplemine hääbuva mainega
Pakkumise müümisega näib WHO olevat loobunud igasugusest katsest sisukaks dialoogiks. See õigustab endiselt jälgimise-sulgemise-massilise vaktsineerimise mudelit loogikavaba väitega, et 2021. aastal päästeti Covid-vaktsiinidega üle 14 miljoni elu (seega peame me kõik seda uuesti tegema). WHO registreeris pandeemia esimesel (vaktsiinivabal) aastal veidi üle kolme miljoni Covid-iga seotud surmajuhtumi. Et 14 miljonit „päästetud” oleks õige, oleks teisel aastal pidanud kuidagi surema veel 17 miljonit, hoolimata sellest, et enamik inimesi on immuunsuse saavutanud ja paljud kõige vastuvõtlikumad on juba surnnud.
Sellised lapsikud väited on mõeldud pigem šokeerima ja segadusse ajama, kui harima. Inimestele makstakse selliste numbrite modelleerimise eest narratiivide loomiseks ja teistele makstakse nende WHO veebisaitidel ja mujal levitamise eest. Sellistest sõnumitest sõltub sadade miljardite dollarite väärtusega tööstusharu. Teaduslik terviklikkus ei saa püsida organisatsioonis, millele makstakse häälekandjaks olemise eest.
Alternatiivina võiks WHO propageerida investeeringuid valdkondadesse, mis on pikka aega edendanud jõukates riikides pikaealisust – sanitaartingimused, parem toitumine ja elutingimused ning juurdepääs heale arstiabile. See oli kunagi WHO prioriteet, sest see mitte ainult ei vähenda oluliselt suremust haruldaste pandeemiate tagajärgedel (enamik Covid-19 surmajuhtumeid olid juba väga haigete inimeste seas), vaid vähendab ka suremust suurte endeemiliste surmapõhjuste, näiteks malaaria, tuberkuloosi, levinud lasteinfektsioonide ja paljude krooniliste mittenakkuslike haiguste tagajärjel. See on vaieldamatult peamine põhjus, miks suremus peamistesse laste nakkushaigustesse, nagu leetrid ja läkaköha, langes järsult juba ammu enne massilise vaktsineerimise kasutuselevõttu.
Kui keskenduksime strateegiatele, mis parandavad üldist tervist ja immuunsust, mitte pandeemiast mõjutatud tööstuskompleksi rahalist olukorda, saaksime enesekindlalt otsustada ning mitte rikkuda oma laste ja eakate elu pandeemia puhkemise korral. Väga vähesed inimesed oleksid suures ohus. Me kõik võiksime eeldada pikemat ja tervemat elu. WHO on otsustanud sellelt teelt lahkuda, külvata massilist ja alusetut hirmu ning toetada hoopis teistsugust paradigmat. Kuigi pandeemiakokkulepe ei ole selle jaoks hädavajalik, on see oluline osa rahaliste vahendite edasise suunamise kohta sellele tegevuskavale ja selle korporatiivse lähenemisviisi kinnistamiseks.
Ameerika Ühendriigid on sellest segadusest välja tulles hästi hakkama saanud, kuid levitavad jätkuvalt paljusid samu eksiarvamusi ning olid oluliseks teguriks segaduse külvamisel, mida me nüüd lõikame.
Kuigi mõned teised valitsused kahtlevad, on poliitikutel raske tõe eest seista, kui kinnimakstud meedia seisab sellele vastu.
Ühiskond orjastab end taaskord väikese seltskonna käsul, mida soodustavad rahvusvahelised organisatsioonid, mis loodi spetsiaalselt selle vastu võitlemiseks.
Eelseisval Maailma Terviseassambleel võidutseb kindlasti pandeemiamuinasjutt. Kriitikute lootus on, et teenitud usalduse õõnestumine jõuab lõpuks ülemaailmse tervishoiutööstuseni ja vähesed riigid ratifitseerivad selle lepingu, et see kunagi jõustuks.
Põhiprobleemi lahendamiseks ja pandeemiatööstuse rööbastelt mahavõtmiseks peame ümber mõtlema kogu lähenemisviisi ning keskenduma rahvusvahelisele tervishoiukoostööle ilma selliste petuorganisatsioonideta, nagu seda on WHO.