Jessica Gill on poliitiline kommentaator ja Majandushariduse Fondi liige. Gill on Women’s Safety UK asutaja, mis on organisatsioon, mis paljastab massilise rändega seotud seksuaalkuritegusid.
Te väidate, et Briti naiste turvalisuse peamine probleem on massiline ränne, aga millist mõju avaldab sellele protsessile üha enamate linnade islamiseerumine?
Hiljuti olin GBNewsis ja osalesin selleteemalisel debatil. Kui ma rääkisin naiste ahistamisest rääkivatest jõukudest – mis on üha tuntumad, kuid paljudel juhtudel ikka veel õigluseta –, öeldi mulle, et Suurbritannias on palju moslemeid, kes on edukalt tegutsenud, justkui õigustaks üks asi teist. Igal juhul ma ei arva, et see probleem piirdub ainult moslemiriikidest pärit inimestega, vaid kõigi nendega, kes on pärit kultuuridest, mis peavad naisi alaväärseteks.
Seetõttu on suur probleem massiline ränne, sest minevikus, ja ma räägin oma kogemusest linnas, kus ma üles kasvasin, oli naistel tänaval kõndimine palju turvalisem; muidugi polnud see turvalisus absoluutne, aga sellel pole tänapäeva olukorraga mingit pistmist. Lisaks pigistavad meie võimud silma kinni ja teesklevad, et kõik on korras, et integratsioon toimib ja et kõik kultuurid on võrdsed.
Kas teie arvates on „Rotherhami juhtum” muutnud üldist arusaama Ühendkuningriigis toimuvast?
Nüüd teame, et peibutamisjõugud on tegutsenud aastakümneid, kuid enamik inimesi ei teadnud neist juhtumitest enne, kui need mõned aastad tagasi peavoolumeediasse jõudsid. Samuti teame, et politsei, et mitte sattuda rassistlikku vaidlusse, pani silmad kinni ega teinud seda, mida nad oleks pidanud tegema: neid tüdrukuid aitama. Ja isegi kui kogu meedia tähelepanu oli sellel teemal, ei toetanud võimud taas ohvreid.
Arvan, et teine põhjus, miks see varem ilmsiks ei tulnud, oli see, et ohvrid olid töölisklass; kui see oleks juhtunud keskklassi inimestega, poleks see nii kaua kestnud.
See ja teised juhtumid on aga tekitanud reaktsiooni ja üha rohkem inimesi võtab selle olukorra vastu sõna.
Tööpartei valitsus on nende vastu, kes on sõna võtnud, rakendanud karmi repressiooni ja tsensuuri. Kas te ei karda, et teid tsenseeritakse või taga kiusatakse selle teema kohta sõna võtmise pärast?
Ausalt öeldes on see risk, mida tasub võtta. See pole midagi võrreldes sellega, mida kõik need tüdrukud on pidanud läbi elama, ja ma arvan, et keegi peab neid kaitsma. Loomulikult on mulle selge, et organisatsiooni vastu algatatakse kohtuasi ja me teeme kõik endast oleneva, et seda vältida, lähtudes sellest, et meie teod on rahumeelsed ja lugupidavad.
Olen valmis tegema kõik vajalikud ohverdused, aga mul oleks väga halb tunne, kui keegi minu fraktsioonist seisaks silmitsi juriidilise probleemiga. Sel põhjusel, et seda vältida, valmistame oma inimesi ette ning kogume tuge ja ressursse.
Kas teie arvates on sellele probleemile mingi lahendus poliitiliste parteide, näiteks Reformierakonna või isegi konservatiivide poolt?
Ma pole päris kindel. Me ei kuulu ühtegi parteisse, aga me toetame kõiki, kes on valmis neid probleeme lahendama ja naiste turvalisuse eest seisma. See tähendab, et ebatõenäolisel juhul, kui leiboristid oma kurssi muudavad, toetaksime me neid.
Minu arvates peab meie ülesanne olema suruda peale muutusi rändepoliitikas, mida on raske ignoreerida, sest see on väga tõsine probleem ja isegi need, kes praegu teisele poole vaatavad, peavad reaalsusega silmitsi seisma. Ma ei tea, mis lähikuudel juhtub, aga me ei saa vaikida.
Miks te üldse otsustasite asutada Women’s Safety UK?
Põhimõtteliselt seetõttu, et naiste turvalisust ohustavad massilise rände tekitatud probleemid, mis on suurendanud ahistamiste, vägistamiste ja seksuaalsete rünnakute arvu. Isiklikult kogesin ahistamisolukorda ja arvasin, et minu riik ei saa seda taluda ja et minu riik ei saa olla koht, kus naine ei saa üksi tänaval kõndida ega päikesepaistelisel päeval piknikku pidada.
Leidsin, et paljudel naistel on olnud sarnaseid kogemusi ja et see olukord on palju levinum, kui see peaks olema. Sain palju tuge neilt naistelt ja ka paljudelt meestelt, kellel on tütred, õed, tüdruksõbrad või naised ja kes tahavad nende eest hoolitseda. See julgustas mind organisatsiooni looma.
Millised on Women’s Safety UK eesmärgid?
Ma tean, et see kõlab veidi vasakpoolselt, aga me anname naistele jõudu, jagades neid kogemusi ja toetades ohvreid. Samuti arvame, et on väga oluline neile kõigile nägu anda, sest meil on kõigi nende kuritegude statistika, kuid need näotud andmed on vaid numbrid.
Suurbritannias teavad kõik, kes oli George Floyd, aga keegi ei tea Emily Jonesist, seitsmeaastasest tüdrukust, kelle Manchesteris tappis riiki ebaseaduslikult sisenenud naine. Kui me praegu tänaval küsiksime, siis ma ei usu, et keegi teaks, kes oli Emily Jones, mis on täielik häbiasi.
Mida teevad vasakpoolsed feministid nende faktide valguses?
Feminism piirdub väitega, et konkreetset gruppi ei saa nende faktide põhjal eraldi esile tõsta, ning eitab reaalsust ja statistikat. Nad ei pea oluliseks vägistajate ja seksuaalkurjategijate päritolu ega ka seda, et enamik neist on pärit riikidest, kus naisi diskrimineeritakse.
See ei üllata mind, sest faktide tunnistamine läheks vastuollu nende ideoloogiaga ja näitaks, et see valefeminism – kuigi ma olen vastu ideoloogia kontseptsioonile, mis kaitseb ainult ühte gruppi – ei hooli naiste turvalisusest.
Suurbritannia: Manchesteris ründab Põhja-Aafrika päritolu migrant vägivaldselt puudega meest, lüües ta ratastoolist välja lihtsalt sellepärast, et mees palus raha tagasi.
Vaesuses elavat puudega Briti päritolu meest ründab migrant, kes tõenäoliselt elab hotellis üürivabalt!