"Leppisime kokku strateegias Euroopa täielikuks relvastamiseks ja varustamiseks," säutsus eile Prantsusmaa president Emmanuel Macron. "Järgmise viie aasta jooksul taastame täielikult oma iseseisvuse."
Euroopa astub üles, et kaitsta Ukrainat ja ennast kaitsta. Sel eesmärgil teatas Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen eelmisel nädalal ReArm Europe'i plaanist, mille kohaselt võiks järgmise nelja aasta jooksul suunata kaitsesektorisse kuni 800 miljardit eurot.
Väike probleem: sellel väikesel nirksõnal "võiks" on palju kaalu. Alustuseks on see 800 miljardit eurot mitte tegelik raha, mis on eraldatud riikide eelarvetest, vaid potentsiaalne võlg. Selle asemel, et raha näiteks tavapärastest kulutustest kõrvale juhtida, on EL lihtsalt muutnud oma laenureegleid, et välistada kaitseinvesteeringud. Mida von der Leyen tegelikult ütleb, on see, et potentsiaalsed ELi liikmed võiksid soovi korral laenata selle summa, mis ületab oma praegusi kulukohustusi.
Kui palju on Euroopa reaalselt valmis uuesti relvastamisele kulutama? Eelmisel teisipäeval tuli von der Leyen välja uue numbriga – 150 miljardi euro ulatuses laene EL-i liikmesriikidele osana tohutust kaitsekulutuste kasvust. Seal oli üks tingimus – 65 protsenti sellest võlast rahastatavatest vahenditest peab tulema EL-i, Norra või Ukraina tarnijatelt. Ülejäänu võiks kulutada ELi mittekuuluvatesse riikidesse, nagu Ühendkuningriik, kui nad sõlmiksid Brüsseliga julgeolekulepingu. Kuid jällegi on see võimalik tulevane võlg, mida ELi maksumaksjad peavad teenindama ja lõpuks tagasi maksma.
Kui võlg kõrvale jätta, kuidas oleks praegu laual oleva sularahaga? EL-i liidrid kohtusid reedel Brüsselis, et arutada konkreetseid plaane Ukraina relvastamiseks. Euroopa välispoliitikajuht Kaja Kallas tutvustas Kiievi jaoks 40 miljardi euro suurust relvade rahastamiskava, mida makstakse kahe aasta jooksul. Kuid see ettepanek läks üle piiri, kuna Itaalia, Prantsusmaa, Hispaania ja Portugal lükkasid selle tagasi.
Uus number: kuidas oleks vaid 5 miljardi euroga, mis keskenduks ainult tagasilükatud 40 miljardi euro suuruse paketi suurtükiväe laskemoona komponendile? Ka mitte, désolé. Nagu üks läbirääkimistel osalenud kõrge diplomaat Bloombergile ütles, on Prantsusmaa ja Itaalia "tõrkunud, et panna lauale liiga suuri numbreid".
Samuti - kas keegi mainis "taasrelvastumist"? Itaalia Giorgia Meloni lükkas termini #ReArmEurope tagasi kui liiga militaristliku. Hispaania peaminister Pedro Sánchez nõustus. "Mulle ei meeldi termin rearm," ütles ta. "Ma arvan, et EL on pehme jõu poliitiline projekt... See on minu põhimõtteline vastuväide relvastustähtajale." Mitte põhjendamatult märkis Sánchez ka seda, et tema valijad ei oodanud, et Vene väed niipea Püreneed ületavad. Ja võib-olla vähem mõistlikult väitis ta, et kliimamuutusi tuleks käsitleda ka "strateegilise julgeolekuohuna" mandrile, mis on Venemaa ohu tõsidus. Euroopa suur kaitseprojekt on vastavalt ristitud ümber "Valmidus 2030".
Nagu juba tavaks saanud, tulid ulatuslikumat ümberrelvastumist häälekamad hääled Balti riikidest, kes tunnevad end Venemaa tulevase rünnaku suhtes kõige haavatavamana, kuid on liiga väikesed, et arve tasumisse oluliselt panustada. Ukraina tuleb Moskva heidutamiseks "hambuni militariseerida", väitis Soome president Alexander Stubb. Eesti endine peaminister Kaja Kallas hoiatas, et EL peaks valmistuma halvimaks. "Meil ei ole külm sõda, aga meil on kuum sõda Euroopa pinnal ja oht on eksistentsiaalne," ütles Kallas ajakirjanikele. "See on nii tõeline kui olla saab."
Selle üle, kui reaalne on oht, et Kreml ründab NATOt ja artikli 5 julgeolekugarantiidega, on vaieldav. Mida ei kahelda, on Ukraina käimasoleva maa- ja õhusõja kiireloomulisus Venemaa vastu. Volodõmõr Zelenski kutsus üles viivitamatult tegutsema, hoiatades, et Ukraina vajab mürske "niipea kui võimalik".
Karpide ja sularaha näol tegutsemise asemel sai Zelensky solidaarsusdeklaratsioonid ja äratavad avaldused. Macron teatas, et järgmisel nädalal kohtuvad Euroopa "tahtlike koalitsiooni" liikmed – kuhu ei kuulu Poola, Saksamaa, Soome, Prantsusmaa ega Itaalia – Zelenskyga, et arutada võimaliku Euroopa rahuvalvejõudude üksikasju. Kuid kuna Kreml on juba kindlalt tagasi lükanud idee NATO saabastest Ukrainas ja Valge Maja on keeldunud sellist jõudu oma õhujõuga "toetamast", on idee juba surnud.
Alates täismahulisest invasioonist 2022. aasta veebruaris on EL ja selle liikmesriigid saatnud Ukrainale sõjalist toetust 50 miljardi euro väärtuses, mis on võrreldav USA 66,5 miljardi dollari suuruse panusega. Samuti on Euroopa Venemaale kehtestanud üle 600 erineva sanktsiooni, mida riigijuhid lubasid karmistada. Kuid isegi kui nad lubavad rohkem sanktsioone, maksavad Euroopa riigid Venemaale jätkuva (ja tõepoolest kasvava) nafta- ja gaasiimpordi eest palju rohkem, kui nad Ukrainale annavad. Venemaa on Euroopa suuruselt teine veeldatud maagaasi tarnija, mille import kasvab 2024. aastaga võrreldes 25 protsenti.
Suurest taasrelvastamise jutust jäi kaotsi ka teade, et Euroopa on loobunud plaanidest konfiskeerida külmutatud Venemaa varasid. Deutsche Welle'i hangitud ärakirjade kohaselt leppisid EL-i juhid kokku, et Kremli varad, mille väärtus on üle 200 miljardi euro, peavad jääma külmutatuks, kuni Venemaa sõja lõpetab ja Ukrainale kahjutasu maksab. Ungari peaminister Viktor Orbán kordas ka oma pikaajalist vastulauset Venemaa-vastaste sanktsioonide jätkamisele, tõstes võimaluse, et ta kasutab oma vetoõigust, kui sanktsioonid juulis uuendamisele tulevad.
Ülelubamisest ja alatootmisest on saanud ELi eripäraks. Ja suurejooneline jutt ja poosid selle kohta, et astuda üles, et asendada puuduv USA, on praktilises mõttes jahvatamine tegeliku saadaoleva raha puudumise üle. Vaatamata loosungitele on Euroopa, mitte USA, mis on tegelikkuses selle lahingu Awol.