Barbarism ja tsivilisatsiooni sepikoda

Tunnistagem eelarvamusteta, kuidas iga kõrgem tsivilisatsioon on seni tekkinud! Endiselt loomuliku loomuga inimesed, barbarid selle sõna igas kohutavas tähenduses, röövinimesed, kes omasid endiselt katkematut tahtejõudu ja võimuiha, heitsid end nõrgematele, moraalsematele, rahumeelsematele rassidele (võib-olla kauplemis- või karjakasvatajate kogukondadele) või lagunenud tsivilisatsioonidele, kus viimne elujõuline jõud oli värelev tuli ja töö. 

Algselt oli aadlikast alati barbarite kast; nende üleolek ei seisnenud ennekõike nende füüsilises, vaid psüühilises jõus – nad olid täiuslikumad mehed (mis igas punktis viitab ka “täielikumatele loomadele”), võiduka elu jaoks sobivad mehed.

Selliste barbarite “humaniseerimine”, osaliselt tahtmatu protsessi kaudu, mis käivitas jõudude tasakaalustamise, on sisuliselt kurnav protsess, mis toimub instinktide arvelt, mis võimaldasid neil esiteks võidutseda ja valitseda; ja kuigi nad kasutasid neid "humanitaarseid" voorusi, võib-olla isegi suure hooga vastavalt oma "vaimsele ahnusele", et ületada vanad tsivilisatsioonid, kunstid ja religioonid, viisid nad läbi järk-järgulise, tagurliku protsessi, eelistades vallutatute ja orjastatute poolt. 

Selles valdkonnas jäid tasased ja humaansed seisma, samas kui füüsiliselt tugevad arenesid jõudsalt, arenedes paadunud inimeseks – osalt metsikutest ihadest juhitud metsaliseks – barbariks. Ühel päeval muutub see barbar piisavalt tugevaks, et astuda vastu oma humaniseeritud ja naiselikele valitsejatele. Tsükkel algab uuesti: kõrgema tsivilisatsiooni alged kerkivad taas esile.

See, kes loodab tulevasele suurmehele, saab oma esimese "initsiatsiooni kultuuri". Selle ärkamise märgiks on sügav häbi või pahameel iseenda vastu, jälestus oma piirangute vastu, sügav kaastunne geeniuse vastu, kes tõuseb taas meie keskpärasuse udust, ja tunnetus kõige selle vastu, mis püüab ellu ärgata. See on veendumus, et loodust tuleb tema raskel tunnil aidata, pingutades mehe mõistmise poole, hoolimata sellest, kui halvasti tal ka ei läheks, ja hoolimata põgusatest õnnestumistest, millega teda kaasas on palju vorme ja projekte. Nii on mehed, kellega oma vanust jagame, nagu hinnalise kuju hajutatud killud, kes hüüavad: "Tule aita meid! Pange meid kokku, et igatseme olla täiuslikud."

Ilma müütideta kaotab iga kultuur oma loovuse elulise, ürgse jõu; ainult müütidega sepistatud horisont võib ühendada terve kultuurilise liikumise.

Kultuur on vaid õhuke loor, mis on kaetud selle all valitseva vägivaldse kaose peale.

Kultuuri kükloobid. Vaadates neid sügavaid vagulisi orge, kus kunagi pesitsesid liustikud, tundub võimatu, et saabub päev, mil samas kohas õitseb metsane org, kus voolavad ojad. Nii on ka inimkonna ajalooga: kõige barbaarsemad jõud lõõmavad rada, täiesti hävitavad, kuid nende töö on vajalik, et leebe tsivilisatsioon saaks hiljem oma kodu ehitada. Need õudsed energiad, need, mida tembeldatakse kurjadeks, on inimkonna kükloopi arhitektid ja teerajajad.

Inimkonna kuju. Kultuurigeenius teeb samamoodi nagu Cellini, kui ta sepistas oma Perseuse kuju: vedel mass näis murettekitavalt ebapiisav, ometi oli ta otsustanud seda teha – ja nii ta valas selle võtmetesse, taldrikutesse ja kõige muusse, mis talle kätte sattus. Ning nõnda teeb geenius eksimusi, pahesid, lootusi, pettekujutlusi ja muid nii mittevääris- kui ka väärismetallide aineid, sest inimkonna kuju peab tekkima terviklikult. Mis vahet sellel on, kui siin-seal kasutatakse kehvemaid materjale?

Õnn ja kultuur. Lapsepõlve naabruskond liigutab meid: aiamaja, kirik koos surnuaiaga, tiik ja mets – me vaatame sellele alati kannatusega tagasi. Enesehaletsus haarab meid kõige pärast, mida oleme sellest ajast läbi kannatanud! Ja siin seisab kõik endiselt liikumatult ja igavesena: ainult meie oleme nii erinevad, nii mõjutatud; me avastame isegi mõned inimesed, kelle peale aeg on sama vähe hambaid löönud kui tamme puhul: põllumehed, kalurid, metsaelanikud – nad on samad. Liigutatud, madalama kultuuri vastu haletsemine on kõrgema kultuuri tunnus. Sellest aga järeldub, et õnn ei suurene sugugi. Kes soovib elust õnne ja rahulolu lõigata, peab ainult kõrvale kalduma kõrgema kultuuri teelt.

Kõrge tsivilisatsioon on nagu püramiid: see saab tõusta ainult laiale alusele. Selle esimene nõue on kindlalt juurdunud ja hästi konsolideeritud keskpärasus.

Kultuuriprobleemi võetakse harva õigesti kokku. Selle eesmärk ei ole inimeste suurim võimalik õndsus ega ka kõigi nende võimete takistamatu arendamine: selle asemel näitab see end nende arengute raames õigetes proportsioonides. Selle eesmärk ei avaldu mitte maises õnnes, vaid suurte teoste loomises – see on tema tõeline eesmärk.

Talent on vaid kultuuri eeldus. Tõeline olemus peitub arhetüübi arengus.

Millise mõõdupuu järgi tuleks hinnata „kultuuri arengu” mõistet? Iga mees usub, et ta on kõrgeim, väites, et tema ideaal on inimkonna ideaal.

Te ei tohi taanduda metafüüsikasse, vaid ohverdage end tõusvale kultuurile! Seega seisan kindlalt unenäolise idealismi vastu.

Kultuuri ülesanne on tagada, et suursugusus ei ilmuks oma rahva seas eraku või heidikuna.

Olla “lihtne ja loomulik” on kultuuri kõrgeim ja lõplik eesmärk! Vahepeal tahame pingutada; püüdke end siduda ja kujundada, et saaksime lõpuks tagasi lihtsuse ja ilu juurde.