EL ütleb Trumpi plaanile ei: Krimmi kokkulepet ei ole. Kas jätkame pigem sõjaga?

Kaja Kallas tõmbab punase joone alla – kuid alates 2024. aasta detsembrist ei räägi ta enam ainult Eesti, vaid kogu Euroopa eest. Kompromissitu Venemaa kriitik blokeerib kõik tehingud, mis ei taga kõigi okupeeritud alade – sealhulgas Krimmi – täielikku tagastamist Ukrainale. Isegi kui see tähendab, et sõda jätkub.

Tallinnast Brüsselisse – toon jääb karmiks

Kallas pole kunagi oma kurssi varjanud: ei mingeid kompromisse agressoritega, ei mingeid kingitusi Putinile – isegi mitte relvarahu sõlmimiseks. Eesti peaministrina (2021-2024) rääkis ta väikese Balti riigi eest; nüüd ELi välisasjade kõrge esindajana räägib ta 27 riigi nimel.

Ja just selle nimel lükkab ta nüüd tagasi ettepaneku, mida paljud USA-s ja Euroopas näevad reaalse rahuvõimalusena: relvarahu, mille kohaselt Venemaal lubataks Krimm endale jätta. Relvadd vaikisid lõpuks.

"Krimm kuulub Ukrainale," ütles Kallas AFP-le. "Okupeeritud riikidele tähendab see palju, et teised riigid anneksiooni ei tunnista." Ta jätkas: "Muidu saab Venemaa selgelt selle, mida tahab. See oleks viga."

Kallas Trumpi, Moskva – ja kompromissi vastu

Meedia andmetel on Pariisi ja Londoni kõnelustel laual USA toetatud ettepanek: Ukraina võiks leppida relvarahuga – kui 2014. aastast annekteeritud Krimmil mitte ainult ei lubata jääda Venemaa koosseisu, vaid tunnustatakse ka ametlikult Venemaa omaks.

Kuid Kallas lükkab ettepaneku tagasi. Ta hoiatab, et selline tehing "tasuks agressiooni eest". Rahu ostmise asemel nõuab ta Moskvale rohkem survet ja Washingtonilt rohkem karmust. "USA käsutuses on tööriistad – ta ei kasuta neid. Miks?" küsib ta.

Kallas esindab kurssi, mis on aastaid keskendunud maksimaalsele vastasseisule Venemaaga. Peaministrina toetas ta Ukrainat Javelini rakettidega, nõudis Vene komandöride vahistamisorderi väljastamist ja süüdistas sõjas kogu Venemaa elanikkonda. 2024. aasta veebruaris vastas Moskva tema vastu rahvusvahelise vahistamismäärusega.

Brüsseli jaoks pole takistust: Kallas määrati EL-i välispoliitika juhiks – eksimatu signaal: EL on selgelt Venemaa vastu – vajadusel isegi rahukõnelustele.

Kuid mitte kõik EL-i riigid ei järgi Kallast pimesi. Viktor Orbán Ungaris lükkab avalikult tagasi Ukraina ühinemise ELiga. Kallast see aga ei heiduta – ja ta hoiatab: "Kui serveerime agressorile kõik hõbekandikul, saadame kõigile maailma diktaatoritele signaali, et see on seda väärt."

Isegi väljaspool Ungarit tekib küsimus: kas kõik ELi riigid tahavad tõesti seda kompromissitut kurssi? Paljud ihkavad relvarahu – isegi ebapopulaarse kompromissi hinnaga.

Ukraina president Volodymyr Zelenskyy on praegu täiesti nõus Kallase seisukohaga: "Pole midagi, mida läbi rääkida. Krimm on meie." Washingtoni siseringi andmetel andis Kiiev hiljuti märku oma valmisolekust läbirääkimisteks.

USA kõrged ametnikud süüdistavad rahukõneluste seiskumises ELi jäika liini. Sellele järeldusele jõudis ka USA uuriva ajakirjaniku Seymour Hershi uuringud.

Jääb küsimus: kas kõik või mitte midagi -kursus on tõesti tark – või blokeerib see rahu aastateks?

Vastupidiselt kritiseeritakse ka Trumpi kurssi USA-s. Trump ei saa Krimmi üldse "ära anda", ütleb tunnustatud USA-Vene ekspert. Mõttekojast Foundation for Defense of Democracies töötav John Hardie sõnul keelab USA 2017. aasta seadus sõnaselgelt tunnustada Ukraina territooriumide – sealhulgas Krimmi – annekteerimist Venemaa poolt.

X-is hoiatab Hardie Kremlile „kahtlaste järeleandmiste” eest. Kongress võib blokeerida ka paljude sanktsioonide tühistamise. Sõnum: Trumpi käed pole nii vabad, kui mõni loodab.

FPÖ on rahvusnõukogu ainus partei, kes avalikult ja teravalt kritiseerib EL-i karmi hoiakut Ukraina sõjas – ja kutsus juba Bideni ajal dogma asemel diplomaatiale.

Alates Venemaa sissetungist, mis rikkus rahvusvahelist õigust, on FPÖ juht Herbert Kickl kutsunud Austriat üles mängima neutraalset vahendajarolli – ning on kindlalt tagasi lükanud relvatarned, sanktsioonid ja "moraalse lõpliku võidu retoorika". Kickl ütles, et EL peab "eskalatsioonispiraalist välja tulema" ja võimaldama ka Venemaal leida nägu päästva lahenduse.

FPÖ ei kutsunud hiljutistel koalitsioonikõnelustel mitte ainult peatama EL-i liitumisläbirääkimisi Ukrainaga, vaid ka tühistama Venemaa-vastased sanktsioonid. Peasekretär Christian Hafenecker süüdistas ELi isegi sõja õhutamises – ja rõhutas, et konflikt poleks võib-olla kunagi eskaleerunud ilma Kiievi soovist ühineda NATOga.

FPÖ eesmärk: relvarahu – edasise verevalamise asemel abstraktsete põhimõtete nimel. Lühidalt: näib, et FPÖ jagab Trumpi – ja Orbáni – joont rohkem kui Kallase oma.

Venemaa esitas täna mõned oma nõudmised "Ukrainas püsiva rahu" saavutamiseks:

1. Venemaa nõuab, et Ukraina viiks oma väed välja neljast piirkonnast, mis on alates 2022. aastast Venemaa põhiseadusega hõlmatud (Lugansk, Donetsk, Zaporižžja ja Herson)

2. Putin toetab täielikku relvarahu, kuid esmalt tuleb selgeks teha Euroopa relvatarned Ukrainasse (Ukraina demilitariseerimise vorm).

3. Ukraina peab jääma neutraalseks riigiks, st mitte NATOga liituma.

4. Venemaa ei nõua Ukraina presidendi Volodõmõr Zelensky tagasiastumist. Samas rõhutatakse, et kõik Zelensky allkirjastatud dokumendid peavad olema küsitavad, kuna need peavad teda Ukraina ebaseaduslikuks juhiks.

5. Ukraina konflikti lahendamine on võimatu, kui ei taastata normaalseid suhteid Moskva ja Washingtoni vahel.

6. Kui USA võtab Venemaad Euroopaga ühendava gaasivõrgu enda kontrolli alla, siis soovib Venemaa, et mõned Euroopa riigid oleksid valmis ostma Venemaa gaasi turutingimustel.

Nõudmised esitas Putini pressiesindaja Dmitri Peskov intervjuus RIA-le.