Elektrikatkestus: Net Zero Agenda düstoopiline mõju

Me ei tea ikka veel esmaspäeval Hispaaniat, Portugali ja Lõuna-Prantsusmaa osi tabanud ulatusliku elektrikatkestuse otsest põhjust. Kuid see ei ole takistanud metsikuid spekulatsioone, kahtlaseid selgitusi ja süüdistuste vältimist, et hoida ära arutelu ELi „netonull” tegevuskava ja sellega kaasneva kultuurilise mõtteviisi rolli üle.

Tänapäeva energiapoliitikas domineeriv kultuuriline mõtteviis peegeldab düstoopilist vaatenurka, mis käsitleb inimkonna arengut – „inimese jalajälge” – pigem probleemina kui potentsiaalse lahendusena. Meile öeldakse, et tööstuse ja tehnoloogia arengut tuleb mõõta süsinikuühikutes, mida tuleks pigem vähendada kui laiendada.

Nõudlus vähem energiat tarbida on selle arenguvastase kultuuri võtmeks, kus soov on kasutada fossiilkütuste alternatiive – hoolimata asjaolust, et tuule- ja päikeseenergia ei suuda meie vajadusi rahuldada, ning jätkuvast irratsionaalsest vaenulikkusest tuumaenergia suhtes. See on viinud investeeringute puudumiseni energiainfrastruktuuri ja inseneride puuduseni.

Lühidalt öeldes on neto nulli tegevuskava ja selle taga peituvad kultuurilised hoiakud loonud energiakriisi, mis ootab teoks saamist.

Vaid paar päeva enne selle nädala elektrikatkestusi kiitis Euroopa Komisjoni president Ursula van der Leyen Londonis toimunud energiajulgeoleku konverentsil oma eelseisvat energia „teekaarti“ Euroopale, et järk-järgult Venemaa fossiilkütustest loobuda. Võib-olla saaks ta selle eeliseid täna Valencias oma publikule tutvustada, kui nad elektrikatkestusest taastumas ringi sibavad.

Küberrünnaku välistas kiiresti Euroopa Komisjoni Hispaania asepresident puhta, õiglase ja konkurentsivõimelise ülemineku alal (ei, ma pole sellest ka kunagi kuulnud) Teresa Ribera. Ja nagu arvata võis, leidis Euroopa eliidi häälekandja Politico kiiresti leebe, EL-i rahastatud akadeemiku, kes eitas igasugust seost „rohelise energiaga“.

See kõik toimus vaatamata sellele, et tund enne elektrikatkestust pärines üle 80% Pürenee poolsaare elektrist just sellistest vahelduvatest taastuvatest energiaallikatest ning eksperdid olid pidevalt hoiatanud, et see võib elektrivõrku üle koormata või seda liiga paljude ebausaldusväärsete sisenemispunktide tõttu keeruliseks muuta.

Selle asemel omistati intsident, mis paiskas inimesed, ettevõtted ja haiglad pimedusse, mõjutas enamikku transpordiliike ning halvas finantstehingud, kommunikatsiooni ja palju muud, pärastlõunaks „väga tugevale elektrivõrgu kõikumisele“, mis viis Hispaania kõrgepingeliinide lahtiühendamiseni Euroopa süsteemist, millel olid tagajärjed ka mujal.

Teised rõhutasid aga, et kümme aastat varem tervitasid needsamad kolm riiki Madridi deklaratsioonis Euroopa Komisjoni pingutusi Euroopa energialiidu käivitamiseks, tunnistades, et on oluline luua rohkem ühendusi kogu piirkonnas, et mitte tegutseda isoleeritult. Kuid sõnad on odavad. Tegelikud edusammud vajavad aega ja raha ning ennekõike kultuurilist tuge ja poliitilist pühendumust. Lisaks võib omavahel seotud seotus mõnikord olla osa probleemist.

Pole ehk üllatav, et pärast 11. septembrit olid paljud selle saavutamiseks vajalikud ressursid läinud kõvadele kaitsemeetmetele, et parandada füüsilist turvalisust elektrijaamades ja alajaamades. Tegelikult tulenesid paljud probleemid vananevast infrastruktuurist, mida polnud 1950. aastatest saadik kuigi palju uuendatud. Ülekoormatud elektriliinid – nõudluse kasvades ja uute ülekandeliinide mitte ehitamisel – vajuvad kuumuse tõttu läbi, viies need kokku taimestikuga, mida keskkonnaprobleemide tõttu ei pruugita kärpida ega eemal hoida, ning see võib põhjustada ka metsatulekahjusid.

Seega on peamisel väljakutsel vähe pistmist terrorismi ja julgeoleku või isegi teaduse ja tehnoloogiaga, vaid pigem meie kultuurilise suhtumisega arengusse endasse. Kuigi pealiskaudselt on tegemist tehnilise probleemiga, on elektrienergia tarneahel ennekõike keeruline ja omavahel seotud võrgustik, mis ületab rahvusvahelisi piire ja ühendab väga erineva taustaga inimesi nii tootjate kui ka tarbijatena, ühendades erinevaid keeli ja kogemusi. Ühendavaks elemendiks on arusaam, et meie maailm sõltub märkimisväärsel määral energia tõhusast tarnimisest ja kohaletoimetamisest.

Ühes EL-i aruandes juhitakse tähelepanu ühise kultuuri olulisusele, mis peegeldab omavahel põimunud tehnilisi ja sotsiaalseid võrgustikke, millel võib olla „otsustav roll, eriti hädaolukordades“. Üle kümne aasta enne Greta Thunbergi esimest kooliprotesti ja enne „Net Zero“ tegevuskava tulekut tõstatati esile läänes tekkivat kultuuri, mis näis olevat vastu energiatootmise suurendamise eesmärgile.

Lisaks õõnestas inimliku leidlikkuse ja tehniliste saavutuste tunnustamata jätmine moraalset kindlustunnet, mis on kogu energiasüsteemi tegeliku vastupidavuse aluseks. MCC Brüsseli hiljutine aruanne toob need punktid ilmekalt esile, osutades samal ajal veelgi kliimaalarmi segi ajamisele vajadusega suurema energia järele.

Tänapäeval elame ajal, mil on raske ette kujutada, kuidas või miks peaks ükski ambitsioonikas noor inimene selle tööstusharuga liituma. Fossiilkütuste tootmine, mis annab jätkuvalt suurema osa elektrist, mida kasutavad selle kritiseerijad, on endiselt selle põhiline ja oluline komponent. Aga kes soovib sellega nüüd tegeleda või oma ametist uhkusega rääkida?

Tekib küsimus, kes investeeriks tänapäeval aega ja raha insenerikoolitusse seotud valdkonnas. Paratamatult on ettevõtted tõusvate energiakulude tõttu sunnitud innovatsiooni piirama ja oma rajatisi sulgema, millel on kaasnev mõju töökohtadele.

Selle asemel, et otsida võimalusi energiatootmise efektiivsuse suurendamiseks (mille tarbimine on alati olnud tsivilisatsiooni mõõdupuu), manitsetakse meid pidevalt oma nõudlust vähendama. Tänane päev peab olema esimene ajastu, mil „vähem“ on hakanud pakkuma radikaalset nõudmist.

Kõikjal, kus energiatootmine on kahtluse alla seatud ja selle tarnimine muutub vähem usaldusväärseks, kus meid noomitakse meie väidetava pillavuse pärast energia kasutamisel, kuna planeet seda ei talu, pöörduvad inimenergia ja kired mujale või nõrgenevad.

Teadus, tehnoloogia ja julgeolek on seega ennekõike inimlikud ja kultuurilised küsimused. Meie vaated ja eeldused võivad meid vabastada või tagasi hoida. Nende kujundamine pole kunagi olnud olulisem.

Kultuurisõjad ei puuduta ainult kitsast kultuurikontseptsiooni, mis on seotud muuseumide ja kunstiga või sellega, kuidas me keelt kasutame – nii olulised kui need asjad ka poleks. Kultuuriline pessimism ja madalad ootused mõjutavad kõike.

Olenemata sellest, mis elektrikatkestuse põhjustaja oli, on Hispaania ja Portugali tegelik õppetund see, et peame ületama „Net Zero” tegevuskava düstoopilise mõtteviisi.