Enefit Greeni saaga näitab Reformierakonna võimetust riiki juhtida - Parempoolsed

Enefit Greeni börsilt ära viimine on ühelt poolt maksumaksja helde kingitus investoritele, teisalt selge tunnistus Reformierakonna sisuliselt läbikukkumisest. Läbimõtlematu Enefit Greeni börsiambitsioon läheb nüüd maksumaksjale koos börsile mineku ja sealt lahkumise kuludena kokku maksma pea 68 miljonit eurot, mis on 39% börsilt IPO-ga kaasatud 175 miljonist eurost.

See teeb aastail 2021-2025 kestnud börsiprojekti keskmiseks aastaseks kulukuse määraks 11%. Kahtlemata oleks olnud targem Enefit Greeni börsiambitsioonist eos loobuda ja umbes neli korda soodsamat pangalaenu võtta.

Lihtsustades saab öelda, et erasektori riskid tasandatakse avaliku rahaga, Reformierakonna valitsus edendab riigikapitalismi – ülejala, läbimõtlematult ja maksumaksjale kallilt.

Nüüd ütleb rahandusminister, et Reformierakonna nelja aasta tagune otsus Enefit Green börsile viia oli viga, et kaalumata jäeti olulised küsimused, üleüldse tegutseti uisapäisa. Mida peaks sellest kannapöördest arvama investor, kes kaalub võimalust oma äri Eestisse tuua? Esmajoones muidugi, et Eestit ei juhita eesmärgistatult, et kohalik majanduskeskkond on pidevas muutumises, ning et peaministripartei, mis ühel päeval erastab, võib kohe järgmisel päeval ka jälle riigistama asuda.

Erastamise tagasi pööramine näitab, et Reformierakonnal puudub vähimgi plaan, elementaarne selgroog, nad ei tea, mida nad tegelikult tahavad teha. See tuleneb nähtavasti asjaolust, et Reformierakonnal ei ole nende tegevust juhtivat maailmavaadet – see võib olla ühel hetkel vasakpoolne, teisel vähemalt sõnades parempoolne, kuid mitte kunagi järjepidev.

Ühel hetkel räägivad nad vajadusest erastada riigiettevõtted, järgmisel tehakse täpselt vastupidist – värskes koalitsiooni aluslepingus lubatud riigiettevõtete erastamise asemel hakatakse hoopis eraettevõtteid riigistama. Ühel hetkel luuakse tões ja vaimus massiivset kliimaseadust, järgmisel leitakse, et seni välja pakutu on läinud täiesti vales suunas. See ei ole strateegia – see on kaootiline sahmerdamine.

Reformierakonna tekitatud segadus on eriti kahjulik just Eesti majanduskeskkonna seisukohalt. Me ei ela enam vanas tuttavas maailmas, kus valitsuse eksimused saab lihtsalt ära kannatada, üle elada ja mõistlikumaid aegu oodata. Jättes kõrvale pingelise julgeolekuolukorra – meie majandus on aastate kaupa langenud, nüüdseks oleme jõudnud ka seisu, kus Eestisse tehtavad investeeringud langevad hirmutava kiirusega. Läinud aasta kolmandas kvartalis kahanesid investeeringud Eesti majandusse 15,2 protsendi võrra, neljandas kvartalis veel 10,3 protsenti.

Kas valitsusel on mingi plaan, kuidas investeeringuid riiki meelitada? Pole kahtlust, sõnades on selline plaan kindlasti olemas, küllap oskab majandusminister selle ka veatult ette kanda. Kas aga investorid on valmis neid sõnu uskuma, kui peaministripartei näitab igal võimalusel, et tänased lubadused võivad homme olla väärtusetud, tänased tõed võivad olla homsed eksiarvamused? Kahtlane.

Kõige selle põhjus on kahetsusväärne tõsiasi: peaminister ei suuda valitsust juhtida. Sotside koalitsioonist välja viskamine pole olukorda parandanud. Ministrid ajavad endiselt igaüks oma asja, selget tegevusplaani ei paista kusagilt. Koalitsioonilepingus lubatud suunad jäävad ellu viimata või muutuvad sujuvalt millekski vastupidiseks, olgu siin näiteks toodud riigi IT-majade ümber toimuv, kus valitsusliidu aluslepe lubab praegused seitse paralleelstruktuuri ühendada, ent vastutav minister kinnitab, et sellist plaani küll ei ole. No mis asi see on?

Paistab, et riigijuhtimine käib praegustele valitsuserakondadele lihtsalt üle jõu – ministritel puudub vajalik kompetents, et protsessidest aru saada ja otsuste eest ka vastutada. See ei ole juhtimine, vaid tuulelipuna ühe koha peal keerlev retoorika.

Valitsus peab majanduskasvu seadma prioriteediks. Selleks tuleb esimeses järgus lahendada Eesti konkurentsivõime peamine probleem – naabritega võrreldes konkurentsivõimetult kõrge elektri hind. Sellega tuleb valitsuse tasandil süsteemselt tegeleda, muidu pole ka loota, et investorid jälle tee Eestisse leiaks.

Teiseks tuleb Eesti riigi kulusid otsustavalt koomale tõmmata, me lihtsalt ei saa järjepidevalt kulutada rohkem, kui me raha teenime. See käib niihästi küsitava kasuteguriga teenuste ja toetuste kui ka sotsiaalkulude kohta, absoluutselt kõik asjad, mis ei ole otseselt seotud riigikaitsega ja mis ei teeni Eesti konkurentsivõime parandamist, tuleb jätta kõrvale.