Tema avaldus tekitas saalis nii suure segaduse, et istung tuli katkestada. Valitsusjuhti kritiseerisid vasakliberaalsed poliitikud ja publitsistid, eriti euroentusiastlike hoiakutega inimesed, kuigi tema viidatud dokument on lõppude lõpuks Euroopat sotsialistliku lipu all ühendavate ringkondade lipulaev.
Demokraatliku Partei liider Elly Schlein ütles, et Meloni "solvab sel viisil Euroopa mälu", samas kui Giuseppe Conte Viie Tähe Liikumisest kuulutas teda "tänamatuks", kuna osaleb Euroopa Ülemkogus tänu Ventotene'i manifesti autoritele.
Eurokommunistlik manifest
VENTOTENE'i MANIFESTI kirjutasid 1941. aastal kaks Itaalia kommunisti Altiero Spinelli ja Ernesto Rossi, kes interneeriti sel ajal Ventotene saarel kui Mussolini võimu vastased. Koos lõid nad vasakpoolsetel ideoloogilistel eeldustel põhineva Euroopa föderaliseerimise projekti. Selle teksti põhjal töötati 1954. aastal välja nn Spinelli plaan ehk esimene uue Euroopa liitriigi põhiseaduse kavand, millest 1992. aastal sai Euroopa Majandusühendust (EMÜ) Euroopa Liiduks (EL) muutva Maastrichti lepingu peamine pidepunkt. Seetõttu kannab 1998. aastal avatud Euroopa Parlamendi peahoone Brüsselis Altiero Spinelli nime.
Tänapäeval viitab EL-i eliit Itaalia kommunisti pärandile. 2010. aastal loodi Euroopa Parlamendis Spinelli grupp, mille asutajate hulka kuulusid Daniel Cohn-Bendit, Joshka Fisher ja Guy Verhofstadt. Aasta hiljem (Spinelli 25. surma-aastapäeval) ütles tollane Euroopa Parlamendi president Jerzy Buzek Ventotene manifesti kohta, et see on "igavesti elav Euroopa integratsiooni allikas". 2016. aastal (Itaalia kommunisti 30. surma-aastapäeval) asetasid tema hauale lilled Angela Merkel, François Hollande ja Matteo Rienzi.
Kui 2017. aastal (Rooma lepingute allkirjastamise 60. aastapäeval) kohtusid Euroopa Liidu juhid Itaalia pealinnas, kirjutasid nad ühiselt alla "Euroopa tuleviku valgele raamatule". Dokumendis ei mainitud sõnagi selliste tegelaste kohta nagu Konrad Adenauer, Robert Schuman või Alcide de Gasperi, samas kui ainsad kaks nime, mis tekstis esinesid, olid Altiero Spinelli ja Ernesto Rossi. Eelmainitud paber viitas Ventotene manifestile, mille nähtavaks märgiks oli Itaalia kommunistide teose esimese väljaande kaane reproduktsioon.
Sel ajal kirjutasid ELi juhid alla järgmistele sõnadele:
Põlvkondade jooksul on Euroopa alati olnud tulevik. See idee ilmus esmakordselt Altiero Spinelli ja Ernesto Rossi manifestis (…) Ventotene'i manifest kutsus üles looma vaba ja ühtset Euroopat, kus senised lahkhelid kaoksid ning endised liitlased ja vaenlased teeksid omavahel koostööd.
Eelnimetatud raamatule allakirjutanud eksisid. Mõte Euroopa ühendamisest 20. sajandil tekkis ammu enne Spinellit ja Rossit. Selle esitas aastatel 1918–1919 Luigi Einaudi (Itaalia Vabariigi president pärast Teist maailmasõda), mille töötas välja Austria krahv Richard Coudenhove-Kalergi, kes asutas 1922. aastal Paneuropa liikumise, ja selle idee tegi Prantsuse välisminister Aristide Briand, kes tegi 1930. aastal N Liidus ettepaneku luua Euroopa Föderaalne Liit. Tänapäeva euroentusiastid eelistavad aga nende projektide asemel viidata Spinelli ja Rossi loomingule.
Euroopa Liidu “püha tekst”.
Itaalia peaministrivastase protesti mõistmiseks tasub tsiteerida Ventotene manifesti lauseid, mida ta parlamendis tsiteeris. Ta tsiteeris järgmisi Spinelli ja Rossi sõnu:
Meie vajaduste rahuldamiseks peab Euroopa revolutsioon olema oma olemuselt sotsialistlik (…) Eraomand tuleb kaotada, piirata, parandada, laiendada vastavalt igale üksikjuhtumile, mitte dogmaatiliselt ja põhimõtteliselt. (…) Pöördelistel aegadel, mil küsimus ei ole institutsioonide juhtimises, vaid nende loomises, saab demokraatlik praktika rasket lüüasaamist.
Giorgia Meloni kommenteeris ülaltoodud postulaate ühe lausega:
Ma ei tea, kas see on teie Euroopa, aga kindlasti mitte minu oma.
Ükski tema kriitik ei tunnistanud avalikult, et nad olid Spinelli ja Rossi eeskujul sotsialistliku revolutsiooni pooldajad ja eraomandi piiramise pooldajad. Sellele vaatamata rünnati Melonit Ventotene'i manifestist kaugenemise eest. Tema tõeline kuritegu seisnes seetõttu selles, et ta julges eelnimetatud dokumenti tsiteerida.
Itaalia kommunistide teos on Euroopa Liidu “püha tekst”, millesse tuleks uskuda kui dogmat, kuid parem on seda mitte lugeda, avalikult tsiteerida ja eriti mitte mõista. Parem on lasta sellel jääda pimedaks usuks kui uurimiseks ja järelemõtlemiseks. Kui hakata sellele liiga palju mõtlema, võib see oma poolehoidjates äratada asjatuid kahtlusi. Näiteks kui meie pilk langeb järgmisele manifesti lausele:
Revolutsioonilise partei diktatuur loob uue riigi ja selle ümber uue tõelise demokraatia.
Täpselt nii – ja see on asja mõte: “tõeline demokraatia” ei tulene üldsegi rahva tahtest, mis väljendub üldises valimisõiguses, vaid on “revolutsioonilise partei diktatuuri” tulemus. Nii ütleb Spinelli.
Kommentaarid
0 kommentaari