"Teaduses tegeleme lahtiste küsimustega ja ma arvan, et kliimamuutuste küsimus on lahtine küsimus. On palju asju, mille üle paljud teadlased veel vaidlevad," selgitab ta.
Tõepoolest, on teadlasi, kes ütlevad, et kliimamuutused on täielikult inimeste põhjustatud ja olukord on väga kohutav. Kuid siis on neid, kes ütlevad, et kuigi inimesed põhjustavad suure osa soojenemisest, pole olukord nii hull, kui poliitikud ja aktivistid meile meedia vahendusel räägivad. Mõned arvavad, et CO2 mängib praeguses soojenemistrendis olulist rolli ja mõned arvavad, et selle roll on tähtsusetu.
Kuigi Shavivi hinnangul on osa 20. sajandi soojenemisest tõepoolest tingitud atmosfääri CO2 kontsentratsiooni suurenemisest, on suurem osa muutustest loomulik nähtus. "Minu uurimustöö on pannud mind kindlalt uskuma, et kõigi viimase umbes 25 aasta jooksul kogutud tõendite põhjal ei ole suur osa soojenemisest tegelikult tingitud inimestest, vaid päikeseefektist," ütleb ta.
Kuni kaks kolmandikku soojenemisest tuleb Päikeselt
Astrofüüsikuna on Shavivi uurimistöö keskendunud suuresti päikese aktiivsuse ja Maa kliima seoste mõistmisele. Tegelikult on tema sõnul vähemalt pool ja võib-olla kaks kolmandikku 20. sajandi soojenemisest seotud päikese aktiivsuse suurenemisega. Shaviv on ka näidanud, et kosmilised kiired ja nende aktiivsus mõjutavad pilvkatte teket, põhjustades ka kliima muutumist. Ta on selle teema kallal töötanud koos Taani astrofüüsiku dr Henrik Svensmarkiga.
Igatahes jääb Shavivi sõnul kliimatundlikkus suhteliselt madalaks, kui võtta arvesse päikese aktiivsust ja kosmiliste kiirte mõjusid, või lihtsalt öeldes – CO2 osakaalu suurenemine atmosfääris suurt soojenemist põhjustada ei saa. Teadlased on pikka aega püüdnud välja arvutada, kui palju tõstaks atmosfääri CO2 kahekordistamine Maa temperatuuri. Esimese katse tegi enam kui 100 aastat tagasi Rootsi keemik Svante Arrhenius, kes pakkus vastuseks kuni kuus kraadi Celsiuse järgi. Sellest ajast peale on seda arvu vähendatud, kuid Shavivi sõnul mitte piisavalt. "Kui avate IPCC [valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli] aruanded, siis kanooniline vahemik on poolteist või kaks, olenevalt sellest, millist aruannet vaatate, kuni võib-olla nelja ja poole kraadi võrra CO2 kahekordistumiseks. Ma leian, et kliimatundlikkus on kuskil ühe kuni pooleteise kraadi võrra CO2 kohta, kuid Shavivi sõnul ei eelda ta kahekordset temperatuuritõusu kui sajandil," ütles Shaviv. väga kõrge.
Shavivi sõnul eksivad IPCC teaduslikud aruanded peamiselt CO2-ga toimunud soojenemise selgitamisel, kuna nad ei võta arvesse päikeseefekti. Ja kuna nad ei arvesta sellega, kuid temperatuuri tõusu on siiski vaja selgitada, on selle selgitamiseks kasutatud CO2 taseme tõusu atmosfääris, mida on seostatud inimmõjudega. Shaviv selgitab, et see on vale vastus, kuna see ei võta arvesse kõiki soodustavaid tegureid.
Kas planeet keeb?
Kuid kas see temperatuuritõus põhjustab kliimakriisi? Shavivi vastus küsimusele on lihtne ja selge: "Ei." Ta selgitab, et keskmine temperatuur planeedil on alates umbes 1900. aastast tõusnud ühe kraadi võrra Celsiuse järgi, kuid see pole enneolematu. Oleme tuttavad näiteks keskaegse soojaperioodiga, mil viikingid kaardistasid Gröönimaa rannikut, sealhulgas selle põhjaosa, mis tänapäeval on ka suvel jääga kaetud. "Selline kliimamuutus on alati olnud. Osa soojenemisest on praegu inimtekkeline, kuid see pole kriis selles mõttes, et temperatuur tõuseb sajandiga viie kraadi võrra ja me kõik oleme hukule määratud. Peame lihtsalt kohanema muutustega. Mõned neist on loomulikud ja mõned mitte, kuid need pole suured," selgitab Shaviv.
Laialdaselt on teatatud, et nii 2023. kui ka 2024. aasta olid rekordiliselt soojemad aastad. Sellele temperatuuritõusule viidates teatas ÜRO peasekretär António Guterres juba 2023. aasta juulis, et oleme jõudnud “globaalse keemise ajastusse”. Shaviv ütleb, et loomulikult võib meil olla kõrgeim keskmine pinnatemperatuur, kui vaatame ainult 100 või 150 aastat tagasi. "Kui minna tuhat aastat tagasi, oli see sama soe. Kui minna tagasi 5000 aastat tagasi, oli see kindlasti soojem. Nii et see ei tähenda palju," selgitab ta.
Ja kui vaadata pikemat ajaskaalat, siis on soojemad perioodid vaheldunud külmematega. Samuti on Maa viimase 100 000 aasta jooksul olnud suurema osa sellest ajast jääajal ning jää taandumine Euroopas ja Põhja-Ameerikas toimus umbes 12 000 aastat tagasi.
Kas äärmuslikud ilmastikunähtused tõestavad kliimakriisi?
Tihti aga väidetakse meedias, et oleme enneolematus ja kriitilises kliimaolukorras ning väidetavalt tõestavad seda kõik kajastatud ekstreemsed ilmastikunähtused.
Tegelikkuses ei viita miski sellele, et enamik äärmuslikke ilmastikunähtusi oleks varasemast sagedasemad või mingil moel raskemad. Võtke näiteks orkaanid. On tõsi, et nende tekitatud kahju on aja jooksul suurenenud, kuid Shavivi sõnul on selle põhjuseks see, et ranniku lähedal elab rohkem inimesi. "Kui vaadata USA-s maabuvate orkaanide statistikat, mis on suhteliselt usaldusväärne rekord, siis näete, et olulist muutust pole," ütleb ta. Shaviv lisab, et tegelikkuses pole isegi põhjust oodata, et kliima soojenemine tooks rohkem orkaane. "Muidugi on orkaanide tekitamiseks vaja kuumemat vett, kuid vajate ka gradienti, orkaanide juhtimiseks on vaja temperatuuride erinevust ekvaatori ja subtroopika vahel. Ja soojemal Maal on tegelikult väiksem temperatuuride erinevus. Seega pole isegi ab initio selge, kas orkaane tuleb rohkem või vähem," selgitab Shaviv.
Kliima soojenemisega seostatakse ka näiteks suuri metsapõlenguid, kuid Shavivi sõnul pole ka sellel põhjust. "USA-s oli 1930ndatel aastatel põletatud ala palju suurem kui praegu," ütleb ta ja lisab, et tegelikkuses on suur osa tulekahjudest põhjustatud halvast metsamajandamisest, mis ei suuda metsaalust tuleohtlikust materjalist puhastada.
Tuumaenergia suunal
Eeltoodu valguses ei too kliimamuutus vajadust fossiilkütustest loobuda. Shavivi sõnul peaksime siiski liikuma puhtama energia poole. Esiteks põhjustab fossiilkütuste põletamine tõelist keskkonnareostust – eelkõige kivisüsüsi, mille kasutamine kogu maailmas ikka veel kasvab. Teiseks saavad fossiilsed kütused ühel päeval otsa.
Kuid inimkond ei saa neid kütuseid tuule- ja päikeseenergiaga asendada. "Esiteks, see on väga kallis. Näete, et igas riigis, kus neid palju on, maksavad nad elektri eest palju rohkem," ütleb Shaviv. Ta soovitab vaadata elektrihindu riikides nagu Saksamaa või Taani, kus tuule- ja päikeseenergiat on arendatud miljardite eurode suuruse riigiabiga, ning võrrelda neid näiteks tuumaenergiat kasutava Prantsusmaaga. Selle energialiigi teeb kalliks selle vahelduv iseloom – tootmine toimub siis, kui päike paistab ja tuul puhub. Seega on elektrivarustuse tagamiseks vaja kas tohutut salvestusmahtu või varusüsteeme, näiteks gaasiküttel töötavaid elektrijaamu.
Shaviv usub, et tulevikus tuleks palju rohkem loota tuumaenergiale, millel ei ole fossiilkütuste saasteprobleeme ning mis erinevalt tuulest ja päikesest suudab tagada stabiilse energiavarustuse. Selle plaani kriitikud meenutavad aga mineviku tuumaõnnetusi – Tšernobõli Ukrainas, Three Mile Island USA-s ja Fukushima Jaapanis. Igal neist õnnetustest olid oma põhjused – Tšernobõli ja Three Mile Islandi puhul olid tehnilised vead segunenud inimliku veaga ning Fukushima puhul loodusjõud ehk teisisõnu maavärin ja tsunami. 2011. aasta Fukushima puhul aga ei hukkunud keegi otseselt tuumajaama avarii tagajärjel (kuigi rannajoont laastanud tsunami tagajärjel hukkus tuhandeid inimesi).
Shavivi sõnul pole mõtet võrrelda minevikus õnnetusi läbi teinud tuumajaamade ohutust tänapäeva tehnoloogiaga. "Ma ei usu, et see oleks probleem selles mõttes, et meil on juba väga turvaline ja tõhus tehnoloogia," ütleb ta ja lisab, et tuumaenergia laiem kasutuselevõtt toimub olenemata sellest, kas lääs ühineb või mitte. "Kui vaadata Hiinat, mis on energianäljas, siis nad ei hooli avalikust arvamusest nii palju kui meie läänes. Ja neil ei ole nii palju probleeme regulatsioonidega (ülereguleeritud Euroopa Liit). Nii et nad lihtsalt jooksevad edasi ja selle asemel, et iga paari nädala tagant söeelektrijaama ehitada või avada, avavad nad mõne nädala pärast tuumaelektrijaama," ütleb Shaviv. Ta lisab, et ka läänel oleks mõistlik selles arengus osaleda, mitte liikuda vastupidises suunas.
Kommentaarid
0 kommentaari