Itaalia ei suuda taluda Euroopa Liidu saamatust

Itaalial on EL-i otsustamatusest villand. Aitab pimedast kuuletumisest Brüsseli mittevalitud bürokraatidele.

EL ei ole ühtne tegutseja.

Multipolaarses maailmas tõmmatakse see liit laiali, kui Euroopa Liit ei hakka austama oma liikmete rahvuslikke huve.

Itaalia annab nüüd märku strateegilisest pöördepunktist – eemaldudes WEF-i järgivast globalistlikust liinist, reaalpoliitikal ja rahvuslikul jõul põhinevate suveräänsete partnerluste suunas.

Euroopa laguneb omaenda pettekujutluste raskuse all.

Giorgia Meloni elulugu

Giorgia Meloni, sündinud 15. jaanuaril 1977 Itaalias Roomas, on silmapaistev Itaalia poliitik, kes on olnud Itaalia peaminister alates 2022. aasta oktoobrist, tehes temast esimese naise, kes sellel ametikohal on. Ta on olnud Itaalia saadikutekoja liige alates 2006. aastast ja juhtinud erakonda Vennad Itaaliast (Fratelli d'Italia, FdI) alates 2014. aastast. FdI, mille ta asutas 2012. aastal, on parem-äärmusparempoolne erakond, mille juured on Itaalia postfašistlikus poliitilises traditsioonis (konkreetselt Itaalia postfašistlikus poliitilises liikumises). 

Meloni on alates 2020. aastast ka Euroopa Konservatiivide ja Reformistide Partei president, mis võimendab tema mõju Euroopa poliitikas.

Meloni varajast elu iseloomustasid isiklikud ja poliitilised mõjud, mis kujundasid tema trajektoori. Tema isa Francesco Meloni, maksunõustaja, kellel on teatatud kommunistlikust sümpaatiast, jättis Giorgia noorpõlves perekonna maha, jättes ema, romaanikirjanik Anna Paratore, teda kasvatama. Meloni kasvas üles Rooma töölisklassi Garbatella naabruses, mida ta sageli nimetab oma poliitiliste vaadete aluseks. 15-aastaselt liitus ta MSI noorte tiivaga Youth Front ja hiljem sai temast MSI järglase National Alliance võtmetegelane, kus ta oli 2004. aastaks selle noorte tiiva Student Action üleriigiline juht.

Tema poliitiline karjäär sai hoo sisse 2006. aastal, kui ta valiti saadikutekotta, ja 31-aastaselt sai temast 2008. aastal Itaalia kõigi aegade noorim noorsoominister Silvio Berlusconi valitsuses. Pärast rahvusliku alliansi ühinemist Berlusconi parteiga "Vabaduse inimesed", pettus Meloni oma juhis ja tema kaasvennas. FdI kasvas 2018. aastal 4,4% häältest saanud ääreparteist domineerivaks jõuks, saavutades 2022. aasta üldvalimistel 26%, sillutades teed tema peaministrikohale.

Meloni poliitilised positsioonid on arenenud, kuid on endiselt natsionalistlike ja konservatiivsete väärtuste juured. Ta on häälekalt kritiseerinud kontrollimatut immigratsiooni, EL-i liialdamist ja progressiivset sotsiaalpoliitikat, olles sageli LGBTQ+ õiguste ja abordiõiguste vastu, nagu oli näha Itaalia G7 eesistumise ajal 2024. aastal, kui ta püüdis kommünikeedes sellega seotud keelekasutust lahjendada. Siiski on ta näidanud üles ka pragmaatilisust, eriti välispoliitikas, toetades Ukrainat Venemaa vastu pärast seda, kui ta oli enne 2022. aastat eelistanud paremaid suhteid Moskvaga, ja säilitades Itaalia pühendumuse NATO-le.

Isiklikus elus on Meloni olnud suhetes ajakirjanik Andrea Giambrunoga alates 2015. aastast, kuigi nad läksid lahku 2023. aastal pärast tema vastuoluliste kommentaaride esilekerkimist. Neil on tütar Ginevra, kes sündis 2016. aastal. Melonit on kritiseeritud tema pikkuse pärast, eriti 2023. aasta juhtumis, kus ajakirjanikule määrati rahatrahv tema keha häbistamise eest, mis kutsus esile arutelusid sõnavabaduse üle Itaalias.

Miks on Giorgia Meloni liitlane USA-ga

Giorgia Meloni joondumine Ameerika Ühendriikidega, tuleneb strateegiliste, ideoloogiliste ja pragmaatiliste tegurite kombinatsioonist.

Ajalooline atlantism ja NATO sidemed: Itaalia on pikka aega olnud NATO võtmetähtsusega liige ning Meloni on oma paremäärmuslikele juurtele vaatamata võtnud oma välispoliitika nurgakivina omaks atlantismi – tugevate sidemete loomise USA ja NATOga. See ilmneb tema toetuses Ukrainale, sealhulgas sõjalisele abile pärast Venemaa 2022. aasta sissetungi, järgides USA ja NATO eesmärke. Tema Ameerika-meelne hoiak, nagu välisasjade artiklis märgitud, on vastuolus mõnede Euroopa juhtide skeptitsismiga USA juhtimise suhtes, eriti USA valitsuste muutumise ajal.

Pettumus EL-i bürokraatias: Melonil on olnud euroskeptilisust, kuna ta on kunagi propageerinud Itaalia lahkumist eurotsoonist ja kritiseerinud Brüsselis EL-i "valimata bürokraate". ELi tajutav otsustamatus ja suutmatus austada rahvuslikke huve on sundinud teda otsima tugevamaid kahepoolseid sidemeid USAga, mida ta peab Itaalia julgeoleku- ja majandusvajaduste jaoks usaldusväärsemaks partneriks. See sentiment kajastub postituse väitega, et EL ei ole "ühtne tegutseja" ja võib mitmepolaarses maailmas "laiali minna".

Reaalpoliitika ja riiklikud huvid: Meloni pööre USA poole peegeldab "reaalpoliitika" lähenemisviisi - praktiliste tulemuste eelistamine ideoloogilise puhtuse asemel, mis rõhutab seda nihet kui eemaldumist "WEF-iga kooskõlastatud globalistlikust ideoloogiast" "rahvuslikul jõul põhinevate suveräänsete partnerluste" poole. USA, eriti pärast Donald Trumpi tagasivalimist novembris 2024, pakub Itaaliale partnerit, mis ühtib Meloni natsionalistlike ja konservatiivsete väärtustega, nagu skeptitsism selliste globalistlike institutsioonide nagu Maailma Majandusfoorum (WEF) suhtes ning keskendumine kahepoolsele kaubandus- ja julgeolekukoostööle. Tema arutelud USA juhtidega kaubavahetuse ja kaubanduse teemadel.

Seda pragmaatilist liitu rõhutavad ka julgeolekupoliitikud.

Ideoloogiline joondumine USA konservatiivsusega: Meloni parempoolne ideoloogia ühtib USA konservatiivsete vooludega, eriti vabariiklaste juhtimisel. Tema rõhuasetus riiklikule suveräänsusele, traditsioonilistele väärtustele ja karm hoiak immigratsiooni suhtes peegeldab USA konservatiivide poolt eelistatud poliitikat. Välisasjade artiklis märgitakse tema nihkumist paremale Euroopa ja välispoliitilistes küsimustes, nagu näiteks progressiivse keele lahjendamine G7 avaldustes, mis on kooskõlas USA konservatiivsete prioriteetidega. See ideoloogiline sünergia teeb USA-st loomuliku liitlase, eriti kui ta püüab tasakaalustada edumeelset ELi poliitikat.

Geopoliitiline strateegia mitmepolaarses maailmas: ta tõstab esile "mitmepolaarset maailma", kus globaalne võim on jaotatud mitme osaleja vahel, vähendades ELi ühtekuuluvust. Meloni näeb USA-d tugevama ja otsustavama partnerina kui EL ülemaailmsete väljakutsetega, nagu julgeolek, kaubandus ja ränne, lahendamisel. Tema toetus Iisraeli õigusele kaitsta end 2023. aasta Iisraeli-Hamasi sõja ajal ühtib USA poliitikaga Lähis-Idas, tugevdades seda liitu veelgi. Lisaks andis Itaalia roll G7-s, mida ta 2024. aastal juhtis, Melonile platvormi USA sidemete tugevdamiseks, nagu on näha tema keskendumisest ühistele julgeolekuprobleemidele.

Sisepoliitiline strateegia: USAga vastavusse viimine tugevdab ka Meloni siseriiklikku positsiooni. Positsioneerides Itaalia kui USA peamise liitlase, võib ta projitseerida tugevust ja sõltumatust EList, ahvatledes oma natsionalistlikku baasi. Küsimus "Kas teised järgivad?" peegeldab tema potentsiaali juhtida EL-i riikide laiemat liikumist, kes otsib alternatiive Brüsseli domineerimisele, narratiivi, mis kõlab tema toetajatega, ja vastustes mainitud laiemalt "Rahvusvahelise MAGA" tundega.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Meloni liit USAga on tingitud ajaloolistest sidemetest, frustratsioonist ELiga, ideoloogilisest joondumisest ja pragmaatilisest keskendumisest Itaalia rahvuslikele huvidele muutuval globaalsel maastikul. Tema juhtimisstiil, mis ühendab atlantismi parempoolse populismiga, nagu on märgitud Euroopa Reformikeskuse artiklis, positsioneerib teda potentsiaalse eeskujuna teistele natsionalistlikele liidritele, kes soovivad navigeerida sarnastes geopoliitilistes pingetes.