Võrdõigusvoliniku poole pöördub igal aastal inimesi, kes tunnevad, et neid on vanuse tõttu ebaõiglaselt koheldud. Vanuseline diskrimineerimine mõjutab nii noori kui ka vanemaealisi. Mis aitaks ebavõrdset kohtlemist ühiskonnas vähendada?
Diskrimineerimine on inimese või inimrühma igasugune õigustamatu teistest halvemini kohtlemine. Vanuseline diskrimineerimine tähendab, et kedagi koheldakse põhjendamatult erinevalt justnimelt tema vanuse tõttu. Vanuselisest diskrimineerimisest rääkides on oluline märkida, et me ei räägi vaid vanemaealistest – ka noored puutuvad sellega kokku. Tegemist on seega ühega vähestest ebavõrdsuse tunnustest, kui ebavõrdsus pole ainult või valdavalt ühesuunaline.
Kellest me aga räägime, kui ütleme „vanemaealine“ või „noor“? Rahvusvahelistes uuringutes seatakse sageli piiriks 65 eluaastat, sest see langeb kokku pensionieaga paljudes riikides. Tööjõu-uuringutes aga võidakse vanemaealisteks pidada inimesi juba alates 50. eluaastast. Raske on pidada 50-aastast vanemaealiseks, kuid uuringutes on see piir kasutusel, sest sageli hakkab sellest vanusest vähenema tööga seotud aktiivsus. Noor tähistab uuringutes enamasti 15–24-aastaseid. Üksikjuhtumitele hinnangut andes ei saa me aga lähtuda konkreetsest vanusepiirist, vaid hindame seda, kas vanus kui selline on diskrimineerimise põhjus.
Võrdõigusvoliniku praktika juhtumid
Võrdõigusvoliniku poole pöördus 2024. aastal 17 inimest, kes soovisid hinnangut selle kohta, kas neid on vanuse põhjal diskrimineeritud. Sellest rohkem oli pöördumisi soo, puude või rahvuse tõttu diskrimineerimise pärast, kuid tegemist on vaid jäämäe veepealse osaga: võimalik, et inimesed ei ole oma õigustest piisavalt teadlikud või ei tea, et volinik saab ka selliste juhtumite korral aidata.
Voliniku pädevuses on menetleda vanuse alusel juhtumeid, mis on seotud töö saamise, edutamise, ametist vabastamise või õppega, seega on ka siin artiklis peamiselt tähelepanu keskmes just need küsimused. Tööle kandideerimisega seotud juhtumite korral aga on avaldajad tihti loobunud edasisest menetlusest, sest väga keeruline on leida tõendeid, et kandidaadi tööle mitte valimise põhjus oli just vanus.
Järgnevalt on esitatud näited võrdõigusvoliniku praktikast, kus on vanuselist diskrimineerimist kahtlustatud või see tuvastatud.
Näiteks on volinikult küsitud hinnangut rahvakohtunikule kehtestatud vanusepiiri kohta. Rahvakohtunik võib olla kuni 70-aastane isik. Kohtute seaduse seletuskirja kohaselt tuleneb rahvakohtuniku vanusepiirang vajadusest tagada ühelt poolt rahvakohtuniku piisav sotsiaalne küpsus ja teiselt poolt tema töövõime. Kõrgem vanus aga ei tähenda automaatselt inimese töövõime vähenemist. Euroopa Kohus on korduvalt rõhutanud, et üldiselt ei ole võimalik kehtestada ametikohtadele töölevõtmise vanusepiiri[1]. Seega tekivad ka küsimused teiste seadusega kehtestatud vanusepiirangute kohta teatavate ametikohtade korral. Need vajavad põhjalikku analüüsi, et hinnata vastavust võrdõiguslikkuse nõuetega.
Võrdõigusvolinik tõstatas eelmisel aastal ka küsimuse ealisest diskrimineerimisest pikendatud põhipuhkuse võimaldamisel puudega isikutele. Töölepinguseadus ei näe ette pikendatud põhipuhkust vanaduspensioniealistele töötavatele puudega inimestele, samal ajal kui tööealistele osalise või puuduva töövõimega isikutele on niisugune puhkus ette nähtud. Töötingimuste kehtestamisel on keelatud inimeste diskrimineerimine vanuse tõttu. Pikendatud põhipuhkust tuleb samade terviseseisundi näitajate ja töötamise takistuste korral anda ka vanaduspensioniealistele töötajatele.
Volinik tegi sotsiaalministeeriumile ettepaneku analüüsida töölepingu seaduses sätestatud põhipuhkuse andmise eesmärki ja muuta korda nii, et see oleks kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega.
Võrdõigusvolinikult on küsitud ka, kas töökuulutuses kasutatud fraas „nooruslik kollektiiv“ on diskrimineerimine ja kas vanemad kandidaadid jäetakse sellise sõnastuse kasutamisega teadlikult kõrvale. Võrdõigusvolinik asus seisukohale, et „nooruslik“ viitab siiski kollektiivi olemusele, mitte vanusele, ning kuulutus ei välistanud kandidaate nende ea tõttu. Võrdõigusvolinik soovitas tööandjal siiski edaspidi vältida väljendeid, mis võivad jätta liigselt tõlgendamisruumi.
Sageli kasutatakse vanuseliselt diskrimineerivaid sõnumeid ka turunduses. Näiteks on olnud juhtumeid, et reklaamis kutsutakse koolitusel osalema vaid mehi või naisi, kes on vanuses 27–36. Tegelikult võib reklaami seadistaja olla teinud mitu reklaami erinevatele sihtrühmadele, kuid ainult ühe sellise reklaami nägemine jätab mulje, nagu keegi teine ei olekski koolitusele oodatud.
Palgalõhe jookseb nii soo kui ka vanuse järgi
Statistikaameti andmetest selgub, et Eestis on vanuseline palgalõhe[2]: vähemalt 50-aastased inimesed teenivad keskmiselt viiendiku võrra vähem kui 25–49-aastased. Samuti on vähemalt 50-aastaste töölesaamise võimalused väiksemad kui noorematel.
Sooline palgalõhe on Eestis ligikaudu 13%[3]. Sooline ebavõrdne kohtlemine mõjutab ka seda, et vanemas eas on just naised kehvemas seisus: palgalõhe kandub edasi pensionilõheks. See tähendab, et kui naissoost töötaja saab praegu vähe palka, siis kandub see kogu elukaare vaates edasi. Kui tahame vältida olukorda, et meil on tulevikus palju vaesusriskis elavaid vanemaealisi naisi, tuleks juba nüüd tegelda soolistatud ootuste ja normidega, mis hoiavad naisi tööturult eemal ja mille tõttu makstakse praegu naistele väiksemat palka.
Kommentaarid
0 kommentaari