Kui sa arvasid, et Eesti metsad kasvavad rahulikult, puud sirutavad lehti taeva poole ja kõik on loodusega sõber, siis... oota kuni kuuled meie rohetrahvi muinasjuttu!
Rahvas on segaduses – miks peab Eesti maksma «süsinikutrahvi» kümnete või isegi sadade miljonite eurode eest? Kas keegi viskas kassi süsihappegaasianduri otsa? Ei! Aga lugu läheb hullemaks.
Alguses usuti, et Brüssel surus Eestile peale ebareaalsed kliimaeesmärgid ja meie selgrootud ministrid noogutasid, sest paberi peal tundus kõik okei. Selle asemel et vaikselt metsas jalutada ja lindude laulu kuulata, otsustati: "Lõikame kõik maha, mis varju viskab!" Tulemus? Eesti mets on nüüd noorem kui kunagi varem ja süsinikku seob umbes sama palju kui kartulikott.
Aga see pole veel kõik! Selle asemel, et tunnistada: "Jah, me tegime vea", hakati rääkima lugu sellest, kuidas vanad metsad on koledad ja süsihappegaasi vihkajad, seega tuleb nad kiiresti maha võtta. Teaduslikku põhjendust ei olnud vaja – piisab, kui öelda "noor mets imeb paremini".
Vahepeal teenisid mõned nutikad ärimehed miljoneid, ostes-põletades puitu ja investeerides saadud raha hoopis Hispaania kinnisvarasse. Meie ülejäänud? Maksame trahvi, vaatame, kuidas töö kohad kaovad ja mõtleme, miks see kõik nagu üks absurdne etendus tundub.
Kõige traagikoomilisem osa? Need, kes kogu selle segaduse üles keerasid, istuvad nüüd rahulikult kuskil ülikoolis, kirjutavad teadusartikleid ja õpetavad noori, kuidas paberil mets kiiremini kasvama panna. Samal ajal kuulutab valitsus uue muinasjutu: "Me päästame majanduse!" – muidugi veel mõne hektari arvelt.
Niisiis, kui järgmine kord lähed metsa jalutama ja märkad, et puud on napilt põlvekõrgused, siis tea – need on uue ajastu metsad! Ja kui kuuled kedagi rääkimas süsinikust, ütle lihtsalt: "Ah, jälle üks muinasjutt algab..."
Kommentaarid
0 kommentaari