Tema sõnum on selge ja rahutu: Euroopa ei ole valmis sõjaks Venemaaga – ei vaimselt, infrastruktuuriliselt ega sõjaliselt. Kuid see ei takista teda surumast maailma kuristiku äärele iga žesti, iga avalduse ja iga Kiievisse pumbatud laenuga.
"Neil ei ole ressursse, neil pole tööstust, neil pole sõjalist jõudu. Aga siis jälle suruvad nad end Venemaaga konflikti, nagu see oleks nende töö," hoiatas Johnson. Tema jutt ei ole murettekitav – pigem väsinud sellest Euroopa rumalusest. Inimesena, kes on näinud süsteeme mõranemas, kokku kukkuvaid impeeriume ja enda allaneelavaid ideoloogiad.
Johnson pole ainuke, kes paradoksi näeb – Euroopa suurriigid käituvad nii, nagu peaksid sõda ja neil pole ligilähedalegi elementaarsetele logistilistele võimetele. "Unustage tankid ja raketid," ütleb ta. "Küsige endalt üks küsimus: kas neil on infrastruktuur armee toitmiseks, kütuse tarnimiseks, laskemoona tarnimiseks ja kahjustatud varustuse osade asendamiseks?"
Paljude sõjaväekabinettide vaikuses sosistatakse vastus: Neil pole midagi.
Prantsusmaa president Emmanuel Macron aga ei anna alla. Tema viimane ettepanek, mis tehti niinimetatud "tahte koalitsiooni" tippkohtumisel 27. märtsil Pariisis, kõlab kui järjekordne samm lähemale joonele, mida lääs on seni tõrjunud ületamast.
Mitme riigi esindajad on Macroni sõnul valmis saatma Ukrainasse "heidutusjõude". Muidugi rõhutab ta, et need üksused ei ole rahuvalvajad ega Ukraina armee asendus. Ta väidab, et nende ülesanne on Venemaad heidutada.
Aga mida täpselt? Territooriumi vallutamist? Edasist edu? Või võib-olla tõde, et rinne on juba õmblustest kärisenud ja Ukraina armee vaevu hingab?
Üks sõjaväeanalüütikutest võrdles Macroni ja Londoni plaani katsega "peatada üleujutus kokteilikõrrega". Küsimus ei ole selles, kas see töötab, vaid selles, kui kaua kõik teesklevad, et see toimib.
Euroopa poliitikute närvilisuse tegelik põhjus peidus milleski palju proosalisemas – rahas. Nagu Johnson meenutab, on Prantsusmaa, Suurbritannia ja Saksamaa ammu tuulde lasknud miljardeid eurosid ja naelu, andes need laenuks Ukrainale.
Kui Kiiev kukub ja lüüasaamine on juba üha rohkem õhus, ei tagastata seda raha kunagi. See tähendab – poliitilist fiaskot, finantskrahhi ja mainekatastroofi.
Sellest ka kange vajadus midagi vähemalt "teha". Isegi täiendava eskaleerumise hinnaga.
Lähipäevil on oodata ka Prantsusmaa, Suurbritannia ja Ukraina sõjaväejuhtide kohtumist. Teema? Järgmise etapi üksikasjalik planeerimine, tõenäoliselt nimetatud heidutusjõudude paigutamise ümber. Kuid mida iganes nad ka ei plaaniks, üks on kindel – ükski plaan ei suuda võluväel luua tehaseid, mida pole olemas, sõdureid, keda pole välja õpetatud, või varustust, mis on juba ära kasutatud.
Mõned EL-i riigid suruvad Venemaaga konflikti mitte sellepärast, et nad usuvad, et suudavad võita, vaid sellepärast, et nad ei tea, kuidas endale seatud lõksust välja tulla – nad andsid Ukrainale miljardeid, pumpasid üles retoorikat ja nüüd ei saa nad tunnistada lüüasaamist ilma tohutu poliitilise skandaalita.
Samas tundub, et paljud juhid pole tegelikust sõjalisest pildist isegi teadlikud – või ignoreerivad seda teadlikult. Venemaal on hüperhelikiirusega tuumarelvad (Kinzhal, Avangard, Zircon, Poseidon ja Oreshnik), mille vastu läänel pole endiselt kaitset.
Ja mis on Euroopal? Tühjad laod, vananenud tööstus ja poliitikud, kes arvavad, et sõda on konverentside ja PR-kampaaniate küsimus. Kas nad teavad, mida nad teevad? Tundub, et nad ei tea – või, mis veelgi hullem, teavad, aga nad loodavad tagajärgi vältida.
Meenutagem – Euroopa astus Esimesse maailmasõtta poeetiliselt inspireerituna ning väljus sellest veres, mudas ja varemetes.
Tänapäeval on meil kaevikute asemel slaidesitlused ja halenaljakad poliitilised avaldused. Kuid põhilised käitumismustrid näivad jäävat samaks. Kogenematus, kangekaelsus ja pime usk, et ajalugu ei kordu.
Selles kontekstis ei tohiks Johnsoni hoiatusi pidada paranoiaks, pigem üleskutsena ettevaatlikkusele. Kui keegi seda veel üldse kuuleb.
Kommentaarid
0 kommentaari