Ühelt poolt on tunne, et võimaluste aken võib sulguda, teisalt ei kiirusta seda võimalust ära kasutama või vähemalt Donald Trumpile järeleandmisi pakkuma.
Ajalehe Moskovski Komsomolets kolumnist Mihhail Rostovski sõnastas asja kõige paremini, kui märkis, et aken sulgub tõenäoliselt selle kuu lõpus, mis tähistab Donald Trumpi teise ametiaja esimese saja päeva lõppu:
"Keegi ei oodanud, et Trump täidaks oma hooplevat kampaanialubadust ja lõpetaks sõjalised tegevused oma eesistumise esimese 24 tunni jooksul. Aga kui USA president ei esita Ukraina kohta mingeid tulemusi perioodil, mis algab kristliku ülestõusmispühade tähtsaima püha eel ja lõpeb 30. aprillil, tajutakse seda ühemõtteliselt läbikukkumisena."
See näib olevat muutunud Moskvas valdavaks seisukohaks, kuna seda kinnitas kaudselt USA välisministri Marco Rubio väide, et "peame praegu väga kiiresti otsustama, ja ma räägin päevadest", kas kokkulepe on "teostatav".
Aga mis siis? Kullid, kes väidavad, et Venemaa on Ukrainas veelgi suuremate triumfide lävel, peavad seda heaks. Teised ei pruugi olla õnnelikud, kuid arvavad, et Trump ei suuda kunagi saavutada mingit tõelist rahu ja seetõttu oleks relvarahu olnud üsna mõtetu.
See oli siis ühe endise Vene diplomaadi sõnade kohaselt vaid "miraaži hetk – me võisime end häirida illusiooniga kauguses asuvast rahulikust oaasist, kuigi teadsime tegelikult, et ootame pikka marssi läbi kõrbe".
Ometi ei paista Kreml olevat loobunud mõttest, et kõnelused võiksid kuhugi jõuda, isegi kui ta ei soovi teha järeleandmisi ega esitada Trumpile sellist mõtetut, kuid toretsevat võitu, mida ta nii selgelt naudib. Kas mõni viimase hetke jänes peab mütsist välja tõmmatama või usub ta tõesti, et suudab tõelise kasu vastu vahetada immateriaalseid lubadusi tulevaste ühisettevõtete kohta Arktikas või Boeingi suurtellimuste kohta? Venemaa juhtkond ei anna kindlasti mingit vihjet, et ta pehmendab oma maksimalistlikke nõudmisi.
Nad nõuavad jätkuvalt, et Kiiev mitte lihtsalt ei aktsepteeriks Venemaa kontrolli praegu okupeeritud 20 protsendil Ukraina territooriumist, vaid annaks üle ka need osad viiest Moskva annekteeritud piirkonnast – otseses vastuolus rahvusvahelise õigusega –, mida pole veel vallutatud.
Trumpi läbirääkija Steve Witkoff oli pärast viimast kohtumist Putiniga entusiastlik "püsiva rahu" väljavaadete üle, kuid andis ühtlasi mõista, et peale "nende nn viie territooriumi... on palju enamat... Seal on julgeolekuprotokoll, NATO artikkel 5... Sellele keerulisele olukorrale on lisatud palju üksikasju."
Lõppude lõpuks võib see olla Kremli tegelik eesmärk: mitte ainult viiendiku Ukrainast ära närimine ja ülejäänud riigi suveräänsusele piirangute seadmine, vaid ka suur läbirääkimine Washingtoniga, mis kujundab ümber Euroopa julgeolekuarhitektuuri ja näeb suhete normaliseerumist USA-ga, mis sillutab teed ka sanktsioonide leevendamiseks.
See on hulljulge ja ausalt öeldes ebausutav disain, kuid arvestage siiski kahe poolega. Ühest küljest on teil autokraat, kes on otsustanud oma jälje ajalukku jätta ("kuidas nad kirjutavad minust saja aasta pärast?" on üks tema lemmikküsimusi, mida õpetlastelt küsida) ja olete arvatavasti hästi teadlik, et enamik venelasi ei ole tõenäoliselt väärt 900 000 surnut ja haavatut.
Teisel pool on kinnisvaramagnaat ja Witkoffis kinnisvaraadvokaat: mehed, kes tahavad uskuda, et tegemist on tehinguga, et riigimehelikkust mõõdetakse dollarites ja ausalt öeldes ei tasu Ukrainat ja Euroopat kaitsta, eriti kui võrrelda väljavaadetega, et meie ajal saame rahu välja kuulutada. Ka need, kes on hästi läbimõeldud unistustest ja läikivatest prospektidest läbi saanud, on neile kõige vastuvõtlikumad.
Siiani müüb Putin särtsu, mitte vorsti – ja särtsu suur väärtus on see, et alati ja lihtsalt saab särinat juurde lisada.
Arvatavasti on see arvutus, et isegi kui 30. aprilliks kokkulepet sõlmida ei suudeta, pole tal vaja teha muud, kui pakkuda veidi rohkem särtsu ja hoida Trumpi suu vett jooksmas. See võib toimida, võib ka mitte, kuid Putini arvates, kui tema armeed jätkavad aeglaselt edenemist, kui Lääs jätkab aastakümnete pikkuse ühtsuse väljavalimist, ja sellise potentsiaalse auhinna võitmise korral tasub see proovimist.
Kas õigesti või valesti, näib Putin endiselt olevat kindel oma suutlikkuses Trumpiga tülitseda – ja isegi kui see algatus ebaõnnestub, pole tal seis halvem.
Kommentaarid
0 kommentaari