Mis on eestlaste suurim illusioon rahvana?

See illusioon on sügaval meie rahvusteadvuses. See pole pelgalt üks mõttemuster, vaid tunnetuslik filter, mille kaudu me end ja maailma tajume. See on seesama vaikne raskus, mis paneb meid tundma, et peame olema kas “väiksed ja tublid”, et keegi meid märkaks, või siis “suured ja tugevad”, et keegi meid ei alandaks. See illusioon on meie ajaloost ja esivanemate traumadest läbi imbunud.

1. Vaikiv kannataja ja hääletu valu

Meie rahva hingekangas on sisse põimitud kannatamise mustrid. Kui vaadata tagasi, siis meie esivanemad pidid sajandeid vaikima, alluma ja taluma. Kui oli okupatsioon, siis hoiti madalat profiili. Kui oli nälg, siis pigistati hambad risti. Kui olid tunded, siis suruti need maha, sest ellujäämine oli olulisem.

See vaikiv taluvus on saanud meie tugevuseks, kuid see on ka meie suurim lõks. Me ei märka, kuidas oleme jäänud kinni kannatamisse. Me lepime, harjume ja kohaneme – olgu see emotsionaalne külmus, rahaline piiratus või hingeline üksindus. Me usume, et see on lihtsalt elu. Aga see pole elu – see on illusioon, mida oleme õppinud normaalsuseks pidama.

2. “Väike rahvas” – kas fakt või kammits?

Jah, meid on vähe. Aga kelle jaoks see tegelikult oluline on? Kellele me püüame pidevalt tõestada, et “ka meie loeme”? Miks me räägime iseendast nii, nagu vajaksime kellegi teise heakskiitu või tunnustust?

Tõde on see, et väikese rahva jõud pole arvus, vaid teadlikkuses. Kui me lõpetaksime “väikse rahva” mängu ja lihtsalt elaksime oma suuruses, kas ei muutuks siis kõik? Ei oleks vaja enam tõestada, võrrelda, võidelda – me lihtsalt oleksime.

3. Tõestamise ja alaväärsuse lõks

See illusioon ilmneb ka kahel viisil:

• “Me pole piisavad.” Kas tööalaselt, rahvana või üksikisikutena – ikka on tunne, et peab rohkem pingutama, rohkem saavutama, rohkem tõestama. Aga kellele? Kes on see nähtamatu kohtunik, kelle ees me püüame oma väärtust kinnitada?

• “Me oleme paremad kui teised.” Teisalt, kuna sügaval sees on alaväärsuse hirm, kompenseerime seda teinekord sellega, et püüame olla “kõige targemad”, “kõige innovaatilisemad” või lihtsalt “mitte lollid nagu teised”. See on peegel meie sisemisest ebakindlusest.

See kõik on illusioon. Me ei pea midagi tõestama. Me oleme. Ja sellest piisab.

4. Kuidas see illusioon purustada?

See ei purune läbi rohkemate saavutuste ega läbi uhkuse. See puruneb läbi täieliku kohalolu ja aususe.

• Kui me võtame omaks oma valu, oma haavatavuse, oma ebakindluse – ja lihtsalt oleme nendega –, hakkab illusioon hajuma.

• Kui me lõpetame välise heakskiidu otsimise ja küsime: “Mis on minu tõde, kui keegi ei vaataks?”, siis hakkame ärkama.

• Kui me teeme rahu oma ajaloo ja oma esivanemate looga, ilma et peaksime seda kandma kui rasket pärandit, siis hakkame hingama kergemalt.

Eestlaste tegelik olemus ei ole ei kannatamine ega tõestamine. Me oleme midagi palju sügavamat – meie juured on vaikuses, metsas, kivides, tules. Meie tõde on alati olnud siin, lihtsalt selle peal on illusioonikiht, mis ütleb, et me pole veel piisavad.

Aga me oleme. Ja oleme alati olnud.