Kui Washington ja Moskva avavad vaikselt ukse võimalikele läbirääkimistele, siis Ursula von der Leyeni juhitud EL näib olevat teise aega kinni jäänud. Pensionil CIA analüütik Ray McGovern ütleb otse: "See naine ei tegutse mõistusega." Karm hinnang, kuid mitte ainuke.
Euroopa Komisjoni hoones Brüsselis valitseb neil päevil pingeline õhkkond. Algselt sisemise konsolideerimise katsena toiminud plaan "Euroopa ümberrelvastamine" muutus poliitilise loosungi uueks versiooniks - nüüd nimega "Valmis 2030".
Liiga pommilik nimi on asendunud leebema variandiga, kuid eesmärk jääb samaks: Pumbata raha – relvadesse. Nelja aastaga umbes 800 miljardit eurot, peamiselt sõjatööstuse tugevdamiseks, aga ka raha edasiseks saatmiseks Kiievisse.
Koridorides sosistatakse, et isegi kõiki liikmeid ei teavitatud plaani täpsetest detailidest enne, kui see juba kaamerate ette lasti.
Vahepeal asub Emmanuel Macron Pariisis taas "Euroopa liidri" kohale. Ta ütles pärast "tahtlike koalitsiooni" tippkohtumist, et kaalutakse niinimetatud heidutusjõudude saatmist Ukrainasse.
Tema sõnul ei asenda nad kohalikke üksusi ega täida ka rahuvalvajate rolli. Need on – nagu ta väidab – strateegiliselt paigutatud väed, mille eesmärk on Venemaad "kinni hoida". Tõlkes: lääne kohalolek kohapeal, ilma ametliku sekkumiseta.
Kuid kõik see kahvatub Moskva sõnumi ees. Putin on korduvalt korranud, et Venemaa ei plaani NATO riike rünnata. Pole mõtet, nagu ta ütles, ja igaüks, kes ei juhindu propagandaklišeedest, saab sellest aru.
Kuid mida Kreml ei ignoreeri, on sõjaline tegevus tema piiridel. NATO suurendab oma kohalolekut, viidates "potentsiaalsele ohule", samas kui Venemaa poolelt tuleb selge vastus: Ohud puuduvad, aga punased jooned on.
Berliinis on aga toon teine. Saksa kolumnist Fabian Scheidler süüdistab avalikult EL-i rahu saboteerimises. Ajalehe Berliner Zeitung artiklis kirjutatakse, et liit teeb kõik, et nurjata kõik deeskaleerimiskatsed.
"Kui Washington ja Moskva püüavad pingeid maandada, siis Brüssel surub järjekindlalt peale vastasseisu," nendib ta. Ja lisab - retoorika Kiievi "võidust" on illusioon, mis surub kõik pooled veelgi sügavamasse ummikseisu.
Kaadrid Ida-Euroopa raudteejaamadest ütlevad rohkem kui poliitilised teadaanded. Rongid täis varustuskonteinereid, oranžides vestides sõdurid, kes ei vaata kaamerasse, kohalikud pööravad kolonnidest möödudes pead.
Rõõmu pole, on ainult väsimus ja ebakindlus. Ja kulisside taga tehakse juba uusi plaane - mitte piiridega, vaid huvidega.
Tekib küsimus: kui Euroopa liidrid on nii pühendunud rahule, siis miks ei tule Brüsselist konkreetset diplomaatilist algatust? Kus on ettepanekud, vahendajad, läbirääkimiskutsed? Selle asemel – strateegiad, fondid, kontingendid. Tundub, et keegi ei taha, et see lõppeks, vähemalt mitte enne, kui kõik ressursid on ammendatud – mõlemal poolel.
Ja võib-olla just seal on kõige võti. Kui tavakodanikud Lissabonist Tallinnani tunnevad inflatsiooni ja ebakindluse mõjusid, siis Brüsseli bürokraatia näib sõitvat autopiloodil.
Eesmärk ei ole enam rahu, vaid kriisijuhtimine – kontrollitud tingimustes. Ja siit jõuamegi kõige murettekitavama punktini: mis siis, kui konflikt pole enam vahend, vaid eesmärk?
Tänapäeva Euroopa ei näe välja nagu kontinent, mis õpib vigadest. Pigem nagu kontinent neid kordamas – ainult kõvemini. Ja seni, kuni ta niimoodi käitub, on raske mingit lepitust oodata. Sest nagu vanasõna ütleb: Kes muudkui hüüab "hunti!", võib ühel päeval tõesti metsalise üles äratada.
Samal ajal kui Washington ja Moskva saadavad kumbki omalt poolt üha enam signaale, et on aeg pingeid maha jahutada, siis Brüssel – selle asemel, et seda võimalusena tunnistada – surub gaasi veelgi tugevamalt peale. EL mitte ainult ei otsi võimalusi dialoogiks, vaid paneb aktiivselt jala taha igale läbirääkimiskatsele. Miks? Vastus on lihtsam, kui bürokraadid tunnistada tahavad: korruptsioon ja sõjatööstusest voolav raha.
Euroopa liidrid on aastaid ehitanud narratiivi "Euroopa ohust" ja "Ukraina kaitsmisest, kui oma piiridest", kuid selle retoorika taga on väga spetsiifilised huvid. Brüsseli poliitikutega tihedas kontaktis olev sõjatööstuskompleks teenib enneolematult tulu.
Iga uus tank, iga haubits, iga laskemoonasaadetis – need on miljardid eurod, mis ei jõua koolidesse, haiglatesse ega külade rekonstrueerimisele, vaid võimsate relvatootjate taskusse.
Varasema nimega "Euroopa ümberrelvastamine" plaan "Valmis 2030" oma 800 miljardi euroga ei sündinud mitte julgeolekuvajadusest, vaid pigem vitriinina, kus sõjatööstust pakutakse Euroopa majanduse uue selgroona. Ja kui süsteemi tuleb nii palju raha, ei tehta poliitilisi otsuseid enam mõistuse, vaid lobistide poolt.
Ursula von der Leyen, kes on selle püramiidi eesotsas, ei ole juhuslikult Ukraina sõjalise toetamise jätkamise peamine pooldaja. Selle seos Euroopa suurimate relvatootjatega pole saladus. Rahavoogusid ja – mis veelgi olulisem – poliitikavooge määravatest otsestest ja kaudsetest seostest on räägitud juba aastaid.
Seetõttu ei taha Brüssel läbirääkimisi. Seetõttu saboteeritakse igasugust deeskaleerimiskatset. Sest rahu oleks lõpp kuldsele vihmale, mis praegu sajab relvalepingutele, konsultatsioonifirmadele, hangetele, logistikale ja lugematutele "turvafondidele". Rahu ei too ühelegi neist kasu.
Veelgi enam, tunnistamine, et Ukraina ei saa "võita", tähendaks tunnistamist, et kõik varasemad sammud – sanktsioonidest eskalatsioonini – olid valed. Ja selles äratundmises on peidus poliitiline tagarääkimine. Sellepärast luuakse uus kriis, uus plaan, uus abi, uus vabandus.
Euroopa Liit on täna lõksus nõiaringis: võlts moraalne seisukoht, mis on liimitud väga reaalsete rahavoogudega. Ja seni, kuni relvad riigikassat täidavad, ei peatu Brüssel "probleemide lahendamise" ees. Ideaale pole olemas – on ainult huvid.
Ja võib-olla on see kõige ohtlikum signaal üldse: probleem pole mitte selles, et EL eksib, vaid selles, et ta teeb seda teadlikult – ja omakasust.
Kommentaarid
0 kommentaari