Mitte ühtegi sõdurit ei tohi Eesti Ukrainasse saata!

Esiteks, me oleme rinderiik. Meil on piir Venemaaga. Meie ei või endale lubada ainsagi sõduri, ainsagi relvasüsteemi, ainsagi laskemoona koguse ära andmist. Meil niigi vähe, kõik tuleb kokku koguda ja kokku hoida. Las suured riigid, kel piiri Venemaaga pole, arutavad oma võimalusi.

Teiseks, see on samm, millega alustame ise sõda Venemaaga. Mitte ei kaitse end isegi lootusetus olukorras, vaid ise alustame. Unustage ära kõik need räigelt valelikud ja läbinähtavalt võltsid propagandajutud, mida meie stratkom meile iga päev kurgust alla surub. Kui Ukrainas ei kehtestata USA vahendusel vaherahu, millele mõlemad pooled alla kirjutavad ja kus välisvägede osaluses on kokku lepitud, käsitleb Moskva meie, Briti või prantsuse vägesid konfliktis samamoodi, nagu Ukraina käsitleb põhjakorealasi - vastaspoole osana. Me alustame ise sõda Venemaaga, olemata võimelised või valmis vähegi tõsisemaks vastukäiguks omaenda maal.

Kolmandaks, meie osalus ei oma vähimatki sõjalist mõju, küll aga sümboolset. Küllap tunnistab lõpuks isegi kõige kõvem "meie oleme ka sõjas" iba jutlustaja suure pinnimise peale, et 150 eesti sõdurit ei muuda sõja kulgu millimeetrigi võrra. See on ühe poole ühe päeva elavjõu kadu sealsetel rinnetel. Ühe päeva jagu sõja pikendamise nimel hakkame oma poiste verd valama ja oma maksmaksjate raha kulutama?

Sümbolväärtus on muidugi kaalukam, aga seda enam meie kahjuks. Lisaks sellele, et alustame Venemaaga sõda, mida me pole isegi võimelised pidama, ammugi mitte võitma, aitame ehk siiski selle läbi käivitada NATO-Vene sõda ja selle abil kolmandat maailmasõda. Ehk isegi tuumasõda.

Aga isegi kui see ei lähe läbi, siis seome end kaotava poolega just enne kaotust. Kui USA Ukraina abistamise lõpetab, siis ei kesta see sõda seal isegi eurooplaste parimate ponnistustega kaua. Miks me seda siis teeme? Nõrgestame oma kaitsevõimet, astume sõtta Venemaaga, aitame käivitada kolmandat maailmasõda, mis toimub meie maal ja Krimm jääb ikkagi Moskvale!

Kui valitsus tõesti sellise plaaniga parlamendi ette tuleb, peab selle valitsuse iga hinna eest enne maha võtma!

See, et Michal räägib Eesti valmidusest saata Ukrainasse kompanii jagu kaitseväelasi (st suurusjärgus kuni 250 meest), enne kui Riigikogu on küsimust arutanudki, rääkimata vastava otsuse langetamisest, näitab järjekordselt, kui illusoorne on Eesti Vabariigis parlamentarism ja austus põhiseaduse vastu.

Põhiseadus ütleb teatavasti §-s 128 ühemõtteliselt, et kaitseväe kasutamise välismissioonidel otsustab Riigikogu, mitte valitsus. Aga näe, Michal valitsusjuhina juba teab, mida Eesti selles küsimuses teeb. Muidugi teab, sest valitsus ju dikteerib Riigikogule kõik otsused ja Riigikogu vaid paneb templi peale. Nii ütlebki Michal: "Enne üksuse saatmist küsime mõistagi mandaati Riigikogult." 

Mingit mandaati te tegelikult ei küsi, vaid vormistate juba langetatud otsuse. Otsuse, mida mina mitte mingil juhul ei toeta, sest just sedasi toimides, nagu valitsus kavandab, on kõige suurem tõenäosus tõmmata Eesti sõtta Venemaa vastu ehk teha Ukraina sõjast reaalselt ka Eesti sõda. 

Kusjuures seda olukorras, kus USA kui ainuke reaalset heidutuspotentsiaali omav militaarne jõud on ühemõtteliselt öelnud, et nemad oma sõdureid Ukrainasse ei saada. Ehk järjekordselt näeme ka seda, kuidas viiakse ellu programmi, mis ilmselgelt ei teeni Eesti huve.