Poeparklate elektrifitseerimise nõue meenutab NSVL maisikampaaniat - Parempoolsed

Paar aastat möllati, siis saadi aru, et Eestis ikka väga ei kasva ja lõpetati ära.

Mul ei ole midagi elektriautode laadimistaristu arendamise vastu, selge see, et elektriautode arv kasvab ja Eesti on kaugel sellest, et meil oleks piisavalt laadimisvõimalusi. Aga kõigi selliste asjade puhul on riiklikud või üle-Euroopalised regulatsioonid enamasti halb lahendus. Kui turul on nõudlust, rajavad ettevõtted laadimispunkte ka ilma regulatsioonideta, kui nõudlust pole, siis pole mõtet neid ka rajada. Keegi ei hakka ostma elektriautot sellepärast, et poe parklas seisavad vabad laadijad. Pigem jääb täna paljudel inimestel elektriauto ostmata, sest näiteks Mustamäel korteris elades pole neil võimalik oma autot kodus laadida. Nii, et keskenduma peaks tegelikult sellele, et laadimisvõimalused tekiks elumajade parklatesse.

Iga sellise regulatsiooni ülevõtmine Eestis tähendab meie saadikute ja ametnike kehvasti tehtud tööd. Saate aru, Vastseliina poe ette tuleb pooleteist aastaga rajada valmidus 10 laadimispunkti jaoks, ülejäänud 10 parkimiskohta võivad ilma edasi olla. Kui energiavõimsust piisavalt on, siis kulub ainuüksi eelkaabeldamisele pool miljonit, kui võimsust ka juurde on vaja, siis miljon, lisaks veel laadimisseadmed. Üks laadimispunkt võiks seal hädalistele tõesti olla, aga iga kohalik laeb oma autot ju kodus tunduvalt soodsamalt. See, et sotsidest Eesti eurosaadikud direktiivi poolt hääletasid, ei üllata vist kedagi – nad määraks leiva hinna ka riigi poolt kui saaks. Aga selle regulatsiooni kiitsid heaks ka riigikogu majanduskomisjon ja Euroopa Liidu asjade komisjon, kus seda toetasid lisaks sotsidele ka Reformierakonna ja Keskerakonna saadikud. Arvasidki, et täitsa mõistlik plaan on panna Vastseliina poele kohustus pool miljonit kaablitesse matta, või lihtsalt ei viitsinud süveneda. Ja me kõik maksame neile selle eest palka.

Üle-Euroopaliste regulatsioonide probleem on see, et need löövad kõiki sama puuga. Kui mingis sudusse mattunud suurlinnas tundub ahjukütte keelustamine mõistliku mõttena, siis Eestis see nii ei ole, meil on isegi ahjusid küttes Euroopa puhtaim õhk. Meie ei sunni teisi mõttetutest Kesk-Euroopa talverehvidest loobuma, kuna neist libedusega mingit kasu pole, ärme lase ka teistel meid õpetada, kuidas Põhja-Euroopa talves oma kodu soojaks saada.

Kogu see direktiiv on tegelikult üsna jabur, kui ühelt poolt nõutakse ettevõtetelt iga teise parkimiskoha kohta kaabeldust ja teine alternatiiv on paigaldada iga 10 parkimiskoha kohta laadija. Kusjuures mitte kiirlaadija, mida tarbija näiteks poeskäigu ajal kasutaks, vaid aeglane, kus laadimine võtab aega tunde. Kontorihoonetes pole aga valmidusest midagi juttu, alates 5 parkimiskohast peab iga kahe parkimiskoha kohta olema paigaldatud laadija ja kogu lugu. Kusjuures sõnagi pole sellest, et need laadijad peavad olema avalikult kasutatavad. Minu töökoha parklas on kahe auto laadimispunkt, aga seda saame kasutada ainult meie ise, nii et elektriautode massidesse viimisel pole sellest laadijast mingit tolku. Küll aga ilmestab see taaskord antud direktiivi läbimõtlematust.

Direktiiv ei puuduta aga ainult autosid. Iga uue või oluliselt renoveeritava kortermaja puhul tuleb edaspidi rajada iga korteri kohta lisaks ka 2 jalgratta parkimiskohta. See teeb siis ühe 15 korteriga trepikoja kohta 30 parkimiskohta, kokku vähemalt 25 m2 täis metalltorusid, sest niisama ju ratast platsile seisma ei jäta. Jälle üks ebavajalik nõue, mis kinnisvara kallimaks teeb.

Täna on Euroopas juba hulgaliselt teenusepakkujaid, kes võimaldavad inimestel oma koduseid laadimisseadmeid avalikuks kasutamiseks jagada ja sellega raha teenida. Pole vaja tegelikult kõigile parkimiskohtadele kaableid vedada, asju saab ka rakenduste abil jagada, mis on kokkuvõttes odavam ja keskkonnasäästlikum.

Peame iga päev meeles pidama, et täna on aeg selliste üllaste kulutuste tegemiseks täiesti vale. Eesti majandus on olnud pea kolm aastat languses, see et eelmise aasta lõpus inimesed autovahetuse ette ära tegid, ei tähenda, et majandus kasvama hakkas, see oli hetkeline moonutus. Täna peaks valitsus keskenduma ainult jõulisele riigi kulude kärpimisele, kaitseinvesteeringutele ja majanduskeskkonna turgutamisele, mitte lubama Eesti ettevõtjaid täiendavate ebaoluliste kohustustega koormata. Veel üks asi, mida me ei tohi soiku jätta on haridus, sest tark valija suudab teha tarku otsuseid ja mitte valida end esindama inimesi, kes ei saa aru direktiivide sisust, millele nad alla kirjutavad.