Et mitte kiirustada. Et hinnata mõjusid. Et otsustada vastutustundlikult.
Mitte lõplik keeld.
Mitte protestikisa.
Lihtsalt mõistlik peatus – et hinnata kumulatiivseid keskkonnamõjusid, mis hakkavad Põltsamaad mõjutama naabervaldadesse plaanitavast 200-st hiidtuulikust.
Mina rääkisin.
Volikogu vaatas mööda.
Mitte ükski volikogu liige ei püüdnud isegi kaasa mõelda.
Kivistunud pilgud. Korduv vaikus. Üle laua irvitused.
Esinemise eesmärk oli tekitada arutelu ja kutsuda üles peatama tuulealade menetlus, kuni on võimalik anda asjakohane ja teadulikult põhjendatud hinnangud kumulatiivsetele keskkonnamõjudele.
Aga volikogu liikmetel – kellest märkimisväärne osa on valla palgal või seotud valla hallatavate asutustega – puudus igasugune huvi käsitleda rahvaalgatust kui demokraatliku protsessi osa.
Neile oli see lihtsalt üks ebamugav katkestus mugavast rutiinist.
Minu viidatud eelnõusid – sh seaduslikult põhjendatud planeeringu peatamise aluseid – ei lubatud isegi esitleda, kuna need ei olnud korrektsel hetkel rahvaalgatusele lisatud.
Volikogu kasutas seda kui õigustust, et öelda:
“Eelnõusid ei saa arutada, kuna need ei vastanud esitusnõuetele.”
Ja kogu sisu – inimeste mure, uuringud, viited seadustele – pühiti laualt maha ühe procedural märksõnaga.
Selge sõnum: vorm võidab sisu – eriti siis, kui sisu on valus.
KALLUTATUD PROTSESS
Arvestades, et uuringute tellijateks ja rahastajateks on samad arendajad, kes on huvitatud planeeringu realiseerumisest, on kogu keskkonnamõju hindamise protsess kallutatud tuuleärikate huvides.
See pole läbipaistev ega sõltumatu.
See on sponsoreeritud aruanne, mille lõpus saavad volikogu liikmed vajadusel laiutada käsi ja öelda:
“Meie ei vastuta. Tehti uuring. Tulemused olid sellised.”
See ei olnud lihtsalt ebaõnnestunud arutelu.
See oli õppetund. Õppetund sellest, kuidas Põltsamaa kohalik võim töötab: huvide põimumine, poliitiline sõltuvus, ametlikult korraldatud ükskõiksus.
Kogukonna häält ei võeta kuulda, kui see ei ühti ametliku narratiiviga.
Tsiteerin mõningaid reaktsioone:
„Me uurime edasi, see pole meie raha – tulemus pole oluline, meil on vaja menetleda“
„Tore on uurida, saame palju teada Põltsamaa kohta.“
„Uuringud annab tööd inimestele – see on ju hea.“
“Kogukonna arvamus pole määrav“
See pole enam planeerimine. See on rahastatud tegevuslavastus, mille sisu ei huvita kedagi – oluline on see, et etendus kestaks.
TOIDUAHEL, MIS EI LUBA KÕHKLUSI
Põltsamaa vallavolikogu ei ole mõtlev kogu.
See on aastatega lihvitud toiduahela automaatika, kus:
- küsimusi ei esitata,
- südametunnistust ei äratata,
- ja suurim patt on soov otsustada teisiti kui öeldakse ülevalt.
Iga lüli teab oma kohta. Ja teab, millal olla vait.
MÕNED NÄOD SELLES MEHHANISMIS:
Kristi Klaos – koalitsiooni de facto juht, arendustest otsene kasusaaja. Kui tema ütleb “meid ei huvita, me jätkame”, siis kõik teised lihtsalt noogutavad. Tema on süsteemi gravitatsioon.
Kersti Paas – see malbe, pealtnäha koostööaldis majandusjuhataja, kes pole kunagi küsinud ühtki küsimust. Pehme mask süsteemi ees.
Sven Lass – valla leivast elatuv advokaat, kelle juriidiline mantra kõlab alati ühtemoodi: „Ei saa midagi teha. Pole juriidilist alust. Tuleb kuri Arendaja ja nuhtleb teid“
Sellised pole nõuanded. See on kaitsekilp masinale, mis ei tohi seisma jääda – sest kui jääb, siis peab hakkama mõtlema.
Eda Kasar – volikogu aseesimees, kes ei suuda tihti iseendagagi suhestuda, rääkimata kogukonna probleemidest. Ideaalne hall null.
Indrek Eensalu – volikogu esimees, kelle kodu kõrvalt võeti tuulepargiala maha, ja kes nüüd menetleb vallavanemale asendustasusid, mille õiguspärasus tekitab küsimusi.
AGA IGA VOLIKOGU LIIGE PEAKS OLEMA VABA OMA MÕTETES JA OTSUSTES...
Kui see on „vaba mõte“, siis kujutab Põltsamaa vallavolikogu endas midagi, mida isegi Orwell oleks pidanud liiga süngeks.
Volikogu liige, kes ei küsi, ei ole rahva esindaja.
Ta on kinnitusmehhanism.
Tema töö pole esindada. Tema töö on allkirjastada järgmine ettekirjutatud otsus.
RAHVAALGATUS? 1 200 HÄÄLT?
Ei midagi.
Kuna eelnõud ei olnud „avalduse manuses”, visati kogu teema peale ettekannet kõrvale.
Formaalsus kui relv.
Menetluslik hämamine kui eetika aseaine.
Sest oluline pole, mida rahvas ütleb.
Oluline on „menetleda” ja „uurida” – seni, kuni asi jõuab etteaimatavalt menetluslikku tupikusse, kus volikogu peseb käed puhtaks ja ütleb:
“Noh, näete – ei saanudki midagi teha.”
SIIRALT: ANDKE ANDEKS
Ma palun andestust nendelt 1 200 algatuse allkirjastajalt, kes uskusid sellesse ühisesse pingutusse.
Te uskusite, et häälel on kaal, et argument loeb, et südametunnistus võib midagi muuta.
Mina uskusin ka.
Kahjuks – seekord vedasin teid alt.
Kavatsused olid kõige paremad. Aga süsteem oli juba ette valmis mitte kuulama.
See ei tähenda, et me lõpetame. See tähendab, et me nägime, milline müür on tegelikult meie ees.
VALIMISTEKS MEELDE JÄTTA:
Kui sa valid uuesti Kristi Klaose ja tema kontrollitava toiduahela, siis saad sa need tuulepargid, mis hakkavad laiuma umbes 3 000 hektaril metsades, niitudel, rabades.
Jaga. Märgi. Mäleta valimistel.
Järgmine volikogu on sinu käes - kui sa julged valida teise tee
Allikas: Facebook
Kommentaarid
0 kommentaari