Inimesed on juba ammu harjunud, et igal tänavanurgal on valvekaamerad, eriti suurlinnades. Võimalus, et ametiasutused saavad kahtluse korral mobiiltelefone peaaegu meetrise täpsusega jälgida, on nüüd pigem reegel kui erand.
Kuid nüüd soovib EL astuda sammu edasi ja toob tolmurullide alt tagasi andmete säilitamise, mille kohtud olid juba ammu ära jätnud, kuna see keelati ebaproportsionaalsena. "ProtectEU" varjus kavandab Brüssel järgmist ja seekord tõeliselt kõikehõlmavat suurt rünnakut oma kodanike vabaduse ja privaatsuse vastu.
Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen kiitis paar päeva tagasi oma osakonna värskeimat loomingut kõlavate sõnadega. See puudutab kaitset küberkuritegevuse, terrorismi, organiseeritud kuritegevuse ja meie kriitilise infrastruktuuri vastu suunatud rünnakute eest, ütles CDU poliitik: "Me tugevdame Europoli ja anname õiguskaitseasutustele kaasaegsed vahendid kuritegevuse vastu võitlemiseks."
Selliste teadaannete põhiprintsiip on kõike muud kui uus – vastupidi. Kasvavate ohtude ajal kasutab EL ära inimeste sellest tulenevat kahanevat turvatunnet ja püüab neid väidetavate garantiidega meelitada.
Kuigi ametlik narratiiv räägib "uuest turvakultuurist ja -mentaliteedist ELis", ei varja "ProtectEU" tegelikult midagi vähemat kui mehhanismi, mille digitaalseadmete tootjad peavad oma toodetesse lisama. See mehhanism on mõeldud selleks, et anda ametiasutustele vajadusel tagauks nii-öelda isegi "krüpteeritud" suhtlusele kõigil kanalitel ja platvormidel.
Kas turvaline täielik krüpteerimine on varsti võimalik ainult ebaseaduslikult?
See, mis esmapilgul kõlab valimatu andmete säilitamisena, on täpselt see: Brüssel soovib panna terrorismivastase võitluse ettekäändel kõiki kodanikke kollektiivselt vastutama ning nuhkida nende mobiiltelefone, personaalarvuteid ja muid seadmeid igal kellaajal päeval või öösel. Kolleeg Jakob Schirrmacher kirjutab ajalehe "Welt" arvamusloos, paraku tasumüüri taha peidetud arvamusloos, väga tabavalt: "Nišilahenduste või isekoostatud tööriistade poole pöörduvad need, kes tõesti ei oska. Suurem osa tava kodanikest seevastu maksavad ebaturvaliste süsteemide ja pideva andmete kogumise eest."
See lähenemine pole midagi vähemat kui "autoritaarse järelevalve põhiomadus". Kolleegi sõnavalik tabab aga vaid peaaegu märki. Kui "järelevalve" asendada "riikidega", tekib palju konkreetsem ja koheselt arusaadav vaade teest, mida Euroopa Komisjon "ProtectEU"-ga tegelikult liigub või on juba astunud.
Tõeliselt turvaline otsast lõpuni krüptimine on väärtuslik vara ja mitte ainult iga eraisiku jaoks. Samuti võib ajakirjanike, vilepuhujate või opositsiooniliikmete jaoks olla ülioluline, et ei valitsused ega nende salateenistused ega muud kolmandad isikud ei saaks pidevalt lugeda ja/või pealt kuulata. Samal ajal lendavad kurjategijad või isegi terved terroriorganisatsioonid, keda Euroopa Komisjon väidetavalt oma projektiga Big Brother sihib, neile pakutavate võimaluste tõttu nagunii radari all.
Kas Euroopa Parlament on lihtsalt komisjoni demokraatlikult lakitud pöörduks?
Viimane oletatav takistus, mida "ProtectEU" peab veel ületama, on Euroopa Parlament, mis aga osutub liigagi sageli komisjoni ettepanekute jaoks vaid pöörlevaks ukseks või kummist tembeldamise kambriks, mis annab neile demokraatliku legitiimsuse mulje. Sellest tulenevalt pole üllatav, et CDU parlamendisaadik Lena Düpont vaevalt julgeb oma presidendile vastu vaielda, vaid propageerib "suurimat lubadust, mida saame EL-i kodanikele anda", eesmärgiga selgelt suuremat julgeolekut.
Vastupanu on kuulda vaid aeg-ajalt, näiteks FDP parlamendisaadiku Moritz Körneri suust, kes samuti asetab võitluse suurema turvalisuse eest "punaste joonte" reservatsiooni alla: "Meie kodanike suhtes ei tohi olla üldist kahtlust ega meie põhiõiguste nõrgenemist."
Seda hämmastavam on, kui vähe meediatähelepanu saavad Brüsseli viimased orwellilikud fantaasiad. Vaevalt ükski meediaväljaanne näib pidavat vajalikuks "ProtectEU"-st ja sellega seotud piirangutest üksikisiku kodanikuvabadustele ulatuslikult kajastada, rääkimata nende kahtluse alla seadmisest. Kas me oleme sellega juba ammu harjunud? Või kardetakse liiga kriitilise aruandluse korral ka isiklikke tagajärgi mõnele inimesele?
Olgu kuidas on: igaüks, kes loodab Brüsseli oletatavatele turvagarantiidele, mis on lambanahas hunt – ehk teisisõnu „ProtectEU“ –, peaksid teadma, et nad võivad tuua oma koju Trooja hobuse, mille tegelikku kahju ei saa veel ette näha.
- Autor Kai Rebmann
Kommentaarid
0 kommentaari