Mõte on ilus – toetada neid, kes on juba äärmuslusse libisenud, ja aidata neil tagasi tulla „normaalsuse rüppe“. Mis see „normaalsus“ täpselt on, jääb muidugi täpsustamata. Ilmselt tähendab see seda, et nad ei kisuks barrikaade püsti ega saadaks valitsusele kriitilisi meeme.
Ministeeriumi esindaja Heidi Maiberg selgitas, et tihti radikaliseeruvad inimesed, kelle lapsepõlv pole olnud just nagu Astrid Lindgreni raamatust – koduvägivald, koolikiusamine, eksistentsiaalne kriis pärast kolmandat kaotust „Kuldvillakus“. Aga kas asi on ikka ainult lapsepõlves?
Tõeline küsimus on hoopis: mis juhtub siis, kui sa kasvad suureks, maksad makse, täidad kõik reeglid… ja siis avastad, et su valitsus kulutab annetatud miljoneid ainult reklaamile ja parteikontorite kohvimasinatele? Võib-olla pole radikaliseerumine koduse kasvatuse probleem, vaid sügav, sisemine „appi, keegi ei tee midagi!“ hetk?
Aga riik on nüüd valmis! Tulevad mentorid, psühholoogid, õpetajad ja – kui vaja – vanglatöötajad (sest kes ei tahaks oma elu üle arutada inimesega, kelle töökoht lõhnab deso ja lootuse järele?). Igaühele luuakse personaalne tugivõrgustik. Nagu Netflixi sari „Extreme Makeover: Ideoloogiline Väljaanne“.
Karistamine enam ei tööta, öeldakse – no tõepoolest, kui sind niigi miski ei usalda, siis trahv teeb asja pigem hullemaks. Nüüd tahetakse pakkuda nõustamist, haridust, kogukonnaprogramme ja… noh, võib-olla isegi ühte sõpra.
Kokkuvõttes: radikaliseerumine ei tule alati kodustest traumadest – mõnikord piisab ka sellest, kui vaatad valimislubadusi ja saad aru, et ainus asi, mis nendest realiseerus, oli see plakat rongijaama seinal.
Kommentaarid
0 kommentaari