ERJK värske aruanne paljastas, et Eesti erakonnad on annetusi vastu võtnud nagu festivalipiletite müüja suve hakul – ahnelt ja tihedalt. Miljonid eurod liiguvad erakondade kontodele, ent imekombel jäävad rahva heaolu ja igapäevamured nagu teeparandused, arstiabi või õpetajate palgad ikka justkui „järgmise eelarveaasta“ probleemideks.
Näiteks Isamaa sai ühelt mehikeselt (kes pole ilmselt pangalimiitidest kuulnudki) 100 000 eurot – no et partei suudaks ikka püsida joonel ja konkurente eemale peletada. Samal ajal maksis nende 7 235 liikmest liikmemaksu… trummipõrin... 2,5%! Kas ülejäänud unustasid või on nad lihtsalt vaikivad investorid?
Sotsid kogusid samuti jõudsalt, kusjuures suuremad annetajad olid ka partei sees – sest kui keegi sind ei armasta, armasta iseennast!
Keskerakond korraldas tõelise „me kõik paneme õla alla“ kampaania, et maksta ära vanad patud – ilmselt inspireerituna rahvatarkusest: „Anneta nüüd, et päästa partei hiljem.“
Ja Eesti 200? Noh… nemad tunduvad olevat võtnud „rahva armastus“ asemel „riigieelarve toetuse“ peale. 94% tuludest tuleb riigilt. Eraannetused on nagu kadunud sokid – kunagi olid, enam ei näe.
Kuid kõige suurem küsimus jääb siiski õhku: mille eest inimesed neid summasid annetavad? Kui soov on Eesti elu edendada, kas ei oleks lihtsam annetada otse mõnele koolile, haiglale või toidupangale? Seal vähemalt on võimalus, et raha läheb otse heaks otstarbeks, mitte järjekordseks reklaamplakatiks, millelt poliitik sulle naeratab nagu vana klassivend, kes valimiste eel jälle helistama hakkas.
Nii et järgmine kord, kui mõtled: „Annan parteile tonni!“, küsi endalt: kas see toob mulle parema bussiühenduse või lihtsalt parema postituse Facebookis?
Kommentaarid
0 kommentaari