Riigisektoris tuleb veelgi palka tõsta, et tõhustada demokraatiat!

Mida teevad itaallased? V:

Bollette dekreedi lõpliku heakskiiduga Senatis kehtestab valitsus konkreetsed meetmed perede ja ettevõtete toetamiseks kalli energiaga silmitsi seismiseks. Teeme seda umbes 3 miljardi suuruse investeeringuga, mille eesmärk on arvete leevendamine, energiatõhususe edendamine, kõige haavatavamate ja tootjate kaitsmine.

Kuni 25 tuhande eurose aastase sissetulekuga peredele anname erakorralise toetuse 200 eurot. Väiksema sissetulekuga perede üldine hüve võib ulatuda 500 euroni.

Me ei peatu siin: jätkame tõsiselt ja sihikindlalt tööd kalli energia vastu võitlemisel ja abivajajate aitamisel".

Keskerakond on juba mitu kuud kutsunud üles maailmamajanduses toimuvaid muudatusi tõsiselt võtma ning ka Eestis hakata otsustavalt päästma meie ettevõtluse niigi hääbuvat konkurentsivõimet uues olukorras. Kuigi ideoloogiatele, loosungitele ja soovmõtlemisele rajatud majanduspoliitika on näidanud ammendumise märke juba väga pikalt, siis USA kehtestas aasta algul jõuliselt uue ajastu, mis neist lõplikult eemaldub.

Kahjuks on Eesti lasknud need kuud tuulde lennata ning jätkanud inimeste toimetulekut ja majandust kägistavat poliitikat. Uus majanduspoliitiline reaalsus on aga juba kohal ka Euroopas, mida kinnitavad Poola peaminstri Donald Tuski väljaöeldud seisukohad. See aga tähendab, et vanal rajal püsimine ei halvenda Eesti konkurentsivõimet enam mitte ainult suurel maailmaturul, vaid ka juba oma lähiregioonis. Poola peaminister ütleb otse, et tema riigi majanduspoliitikas peab saama esikohale Poola, sest globaliseerumisele lootmise aeg on läbi. Ja seda eelkõige energeetikas. Ja ka Eesti majanduspoliitikas peab seadma esikohale just riiklikud huvid ning nende eest tuleb jõuliselt seista.

Soodne energia prioriteediks

Kõige suurem probleem ongi Eestis jätkuvalt seotud energeetikaga, kus prioriteetideks on jäänud ideoloogiline rohepööre ja riigifirmadelt teenitav kasum. Aga tegelikud prioriteedid nagu soodne hind ja varustuskindlus ei ole nende kõrvale ära mahtunud. Iga päev, mis me neid baasvajadusi ignoreerime, tuleb inimeste toimetuleku ja ettevõtete püsimise arvelt.

Donald Tusk sõnastab otsesõnu ära sama, mida oleme ka Keskerakonnaga üritanud väsimatult valitsuseni viia – riigi energeetikapoliitika eesmärgiks peab olema soodne ja välismaailmast sõltumatu ning stabiilne elekter. Punkt. Ja seejärel hakkame neid valitud suundi võimalikult säästlikuks ja puhtaks arendama, mitte vastupidi – et kõigepealt valime ideoloogiliselt sobiva lahenduse ning seejärel vaatame, kas ehk on võimalik seda ka soodsalt ning varustuskindlalt teha. Kõigepealt peab olema tagatud soodne hind ja varustuskindlus, alles siis tuleb kõik muu.

Meeldib see meile või mitte, aga Eestis suudab energiajulgeolekut praegu tagada üksnes põlevkivi. Seda ei suuda kindlustada ebastabiilne ning pidevat maksumaksja dotatsioone vajav juhuelekter. Seda ei saa tagada gaasijaamad, mille tooraine on väga kõikuva saadavuse ja hinnaga. Seda ei suuda tagada ka haprad välisühendused, sest nagu ka Tusk rõhutas, siis naiivse globaliseerumise aeg on läbi.

Mida tähendab naiivne globaliseerumine? Usku sellesse, et riikide ühishuvid on mõne riigi jaoks olulisemad kui riigi enda omad. Loomulikult teevad ettevõtted üle maailma jätkuvalt koostööd, aga me peaksime olema senistest kriisidest õppinud, et keerulisel ajal hoolitseb iga riik eelkõige enda eest. Praegune julgeolekuolukord on üks neist aegadest. Keeruline julgeolekuolukord ei kesta loodetavasti igavesti, aga seniks peame oma energeetika eest suutma ise hoolitseda ja põlevkivi pakub meile seda võimalust aastakümneteks. Ja seda ka üpris puhtalt – need tehnoloogiad on meil Eestis olemas.

Ammendunud ideoloogiate prügimägi

Tusk toob eraldi välja ka selle, et riigiettevõtte eesmärk pole riigile kasumit teenida. Ja tõepoolest – see kasum tuleb ju elanike ja ettevõtjate arvelt. Ehk riik võtab kõrge elektrihinna kaudu selle raha tegelikult majandusest välja. Soodsa hinna korral võiks see raha jääda ettevõtlusse ja tarbimisse ning olla riigile kasulikum.

Lühidalt – Eesti valitsus ajab jätkuvalt majanduspoliitikat, mis on mujal maailmas ammendunud. Ring tõmbub koomale ning uued suunad on kehtestatud mitte enam maailma kuklapoolel, vaid siinsamas Ida-Euroopas. Eesti ei saa endale lubada olla ammendunud ideoloogiate prügimägi, kus üritatakse nendest kividest veel viimane piisk vett välja pigistada. Vastupidi – Eesti eelis on olla väike ja paindlik. Meil on küll juba hilja olla uues majandusolukorras esimesed, aga meil on veel võimalus neist mitte lootusetult maha jääda!

Võiksime Keskerakonnaga olla küll rahul, et „Mis me ütlesime!“ Kuid see ei olegi ju tähtis. Tähtis on see, et Eesti majanduspoliitika hakkaks lõpuks reaalsusest lähtuma. Ainult nii saavad inimesed sellest ka reaalset kasu.