Sest see, kuidas needsamad inimeste poolt võimule hääletatud isikud nii reetlikult ja alatult sisuliselt iga päev Eesti inimesi vaenavad, ei ole lihtsalt enam teistmoodi seletatav. Siin peavad olema ajaloolised ja miks mitte ka juba geneetilised juured. Ikka ainult mingisuguste siit maalt mitte pärit isandate heaks ja ikka ainult kohalike inimeste eluolu hinnaga. Eelkõige tõuseb see täna teemaks peale nagu muuseas kergitatud maksukoorma kõige sellega, mis puudutab tuulikuid, tuule energiat, rohelisust.
Üks tont käib mööda Euroopat, tallates enda alla kõike ja kõiki. Tal on vikerkaarevärvilised sarved, roheline karvkate, kärtsrohelised munad, roheline võõgam, roheline sabaalune ja ka roheline silmaläige, aga kõigest sellest peitevärvist hoolimata on ta saatan mis saatan. See saatan räägib, karjub, meelitab, valetab, hurjutab, manab ja ähvardab, tal on selge seljatagune ja kuigi tema vari on vahel täiesti selgelt kommunismipunane, ahvatlevad temast maha jäävad rõlgrohelised mahlakad subsiidiumipabulad paljusid kohalikke kupjahingega tonte ja kaabakaid vastu võtma otsuseid, mis kõige tõenäosemal juhul kohalikke inimesi muserdama ja nende elukvaliteeti määndama hakkavad. See on roheline ökotont ja need rohelised mehikesed tema käpa all on lihtsalt tema käsilased. Kõik see kõlab brutaalselt, aga ilusaid sõnu oleme ju juba kuulnud küll ja küll. Sõnu, mida ei ole mõtet ei uskuda ega omaks pidada. Sest tondilt pärit loitsuread on siiski tondi loitsuread. Ja tont meile ju head ei soovi.
Tänaseks on täiesti selgelt ja üheselt aru saadud (nende poolt, kes tahavad aru saada muidugi), et kui võtta aluseks kogu tootmise käik, kogu rajatiste ajalugu, kogu kaasnev mõju, kuluvad materjalid ja muu selline, siis keskkonnavaenulikumat ja ehk ka inimvaenulikumat energiat toodetud energiaühiku kohta peale tuuleenergia meil polegi. Ja kõige hullem – see pole isegi mitte kõige odavam! Vastupidi!
Needsamad veidi alla 300m tuulikud, mille labad meie kohal vihisema pannakse, ei hakka ju tootma mitte ühtegi ühikut energiat meie jaoks. Täiesti üheselt on selge, et Tõrva vald ükskõik millise sellise rajatise kaudu ei saa endale mitte ainsatki ühikut toodetud energiast. See öeldi ju arendajate poolt kohe alguses välja, tuugenid aetakse püsti ja ühendatakse üleeuroopalisse võrku ning kuna ühtki rajatist selleks, et ka kohalik elanik saaks kasvõi tualetis ajalehte lugedes „rohelist“ valgust nautida, ei ole plaanitud püstitada, siis täpselt nii see ongi. Kui kohalik elanik tahab sellest taevasest kohinast ja mühast omale energiat saada, peab ta vastavad rajatised ise kinni maksma ja ise rajama. Aru saadav, et see ei ole lihtsalt võimalik. Ei ole võimalik ei rahaliselt ega ka bürokraatia tõttu. Ja kas selliste tuugenite parameetreid arvestades sihukesi lahendusi üldse olemaski on.
Samamoodi võib olla üsnagi kindel, et nendest kolossaalse suurusega tuugenparkidest ei kuku energeetilises plaanis mitte midagi ka meie vabariigile. Viimases osas kilkas oma suurepärase vihje välja ju riigifirma Elering juht Kalle Kilk, kui ta üheselt aru saadavalt ütles välja, et energeetikas ei tohi (lausa ei tohi, kes keelab?!!) teha otsuseid Eesti huvidest lähtuvalt. See tähendab, et siin toodetud energiaühikud imenduvad lõpuks ilmselt läbi Ventspilsi ühenduse kuhugi müstilisse üleeuroopalisse energiavõrku, keegi kusagil saab selle kaudu endale odavama energia ning siinne perifeerne väheoluline inimene jääbki kallist ja üha kallimat energiat tarbima. Ja mitte ainult – tema kraesse kukuvad ka lisaks nende tuugenparkide rajamise kuludele ka paarikümne aasta pärast nendesamade tuulikute lammutamise ning keskkonnaohutuks muutmise kulud. See on ju juba kõik kokku lepitud ja ka see öeldi ju juba kohe alguses välja. Et kahekümne aasta pärast on need tuulikud lõplikult meie ja ainult meie omad. Siis, kui neist nagunii enam kasu pole ja nad on amortiseerunud. Kui palju läheb maksma kasvõi ühe tuuliku keskkonnasäästlik demonteerimine ja kahjutustamine, seda me täna ei oska isegi mitte ennustadagi. On kõlanud numbrid nagu „miljonid tuuliku kohta“. See võib nii olla, see kulu võib olla väiksem, see kulu võib ka suurem olla. Me ju ei tea.
Me ei tea ju kõige selle kohta väga paljut. Tegelikult ei ole ju olemas pikaajalisi võrreldavaid uurimistulemusi nende tuulikute mõjust läbi infraheli. Läbi heli, mida me ei kuule, aga mida tajuvad meie neuronid, veresoonkond, süda omamoodi. Võnked, mis mõjutavad mullastikku, puude juuri, põhjavee horisonte. Joogivee kvaliteeti, ehk ka kättesaadavust. Selle kõige kohalt sunnitakse meid silmi kinni panema, kuuletuma. Kuid loogiliselt, ennast alal hoidvalt, mõistuspäraselt on ju siit järeldatav, et enne, kuni vastavaid uuringuid usaldusväärsel tasandil tehtud ei ole, need protsessid külmutatakse. Peab olema ju selge, millele me allkirja alla kirjutame! Sest inditseerivad uuringud näitavad vähemalt täna, et juttu, mida meile aetud on, et kõigel sellel puuduvad kõrvalmõjud, ei saa uskuda.
Faktist, et siinsed olud on pehmelt öeldes tuulevaesed, ei lasta ennast segada – teeme lihtsalt veelgi suuremad tuugenid, peaasi, et aga oma hambad rasvasesse subsiidiumipabulasse sisse lüüa saaks. See ja ainult see ongi põhjuseks, miks meie peade kohale sellist tuuleparki planeeritakse. Sellele kõigele tuleb saada sein ette, enne kui see kohalike jaoks juba liigselt hilja pole. Kohalike inimeste vaenamine peab lõppema. Eriti vaenamine oma enda inimeste poolt, omakandimeeste poolt. See kõik otse loomulikult ei sobi meie hästi kinni makstud rohelistele ülikonnastatud ökolima välja mullitavatele mehikestele, veelgi vähem neile, kes nende selja taga seisavad.
Jutu jätkuks on üsna keeruline ette kujutada mingisuguseid tohutuid turistivooge piirkonda, kus juba kümnete kilomeetrite kauguselt nähtavalt uhavad tiivikud oma labadega mahalõigatud metsa kohal. Aga me oleme ju täiesti ise kirja pannud, et Tõrva vald on atraktiivne! Mis jääb alles sellest atraktiivsusest, kui turist peab foto nimel täiendavalt pingutama hakkama, et teda huvitava objekti kohal ringi uhavat proPellerit mitte kaadrisse jätta? Või ärkab mingisugusel temale arusaamatul põhjusel öösel üles, süda puperdamas ja lööke vahele jätmas, keha higiga kaetud? Need on ju kõik teemad, mida pole üldse arutlusele võetudki! Sest kohaliku inimese arvamus pole olnud oluline.
„Mats peab kuuletuma ja kui mats ei kuuletuma, siis mats peksa saama ja siis rahul olema“ – need ühe baltisaksa paruni sõnad paistavad olevat täna see lähtepunkt, millest vastav poliitika täna juhindub. Kui ei olda sõnakuulelikud, siis täna nuheldakse karistus kätte ilmselt trahvirahadega. Mats saab peksa ja on lõpuks kõigega nõus. Aga kõigepealt oli ju mats nõus sellega, et ta on mats! Et temaga võib ja saab vastavalt käituda! Et see roheline raha järgi haisev ökosubsiidiumiplärakas ja kellegi meile kauge tundmatu heaolu on olulisemad, kui seda siin elava kohaliku inimese enda elukvaliteet.
Selline suhtumine peab muutuma. Ja kui see muutuda ei taha, siis tuleb see murda. Kaotada on selleks liiga palju.
-EKRE Tõrva osakond on selgelt tuugenparkide vastu. Ja oma elukvaliteedi säilitamise poolt.
Kommentaarid
0 kommentaari