Sel ülestõusmispühal tõuseb kirik hauast

Eelmisel kuul kogunes üle 350 inimese Windsori lossi St. George’s Halli, et oma ramadaani paastu tähistada.

Peaminister Sir Keir Starmer tähistas parlamendis toimunud iftari ürituse ajal ka ramadaani, mida ta nimetas Ühendkuningriigi moslemite jaoks raskeks ajaks. Üritusel kasutas peaminister võimalust hukka mõista "vihkamiste lainet, mida oleme näinud Briti moslemite vastu", mis tema sõnul on "vahustatud paremäärmusliku retoorika ja desinformatsiooniga".

Isegi Lääne-Yorkshire'i politsei tuli tänavatele – ei, mitte selleks, et ennetada kuritegevust või teha midagi politseitöölaadset –, et jagada moslemitele datlikarpe, millega oma igapäevast paastu päikeseloojangul tähistada.

Britid ei oota oma riigis, kus kristlus on seadusega kehtestatud religioon, selliseid pidustusi Jeesuse Kristuse ülestõusmise kehtestamisega sel ülestõusmispühal või mis tahes kinnitusel, et kristlased on just viimased nelikümmend päeva veetnud paastuaja paastus ja patukahetsuses. Raske on mitte järeldada, et riigi institutsioonid valmistuvad olema "ajaloo õigel poolel", kui Ühendkuningriik on sisenemas oma ajaloolisesse islami perioodi.

Eliit võis sellegipoolest pihta hakata. Nendel saartel on veider omadus – mille seletus jääb ebaselgeks – nimelt, et enam-vähem iga saja aasta tagant toimub Suurbritannias dramaatiline kristlik ärkamine.

Suurbritannia kultuuri rajas kristlus. Iga küla ja linn sellel maal on kirikutornide või lossitornidega. Suurbritannial on ainulaadne kooritraditsioon, liturgia ja kristlik ajalugu. Riigi kohal seisab sakraalne monarh (kuigi selle institutsiooni praegune valitseja tundub selles osas ebaselge). Britid on vaieldamatult kristlik rahvas või nad pole üldse inimesed. Selle tõsiasja tõde, nagu ma ütlen, tõstab pead umbes kord sajandis.

Alates Henry VIII reformatsioonist, mil kirik allutati riigile ja sellest sai ajalik võimukandja, on britid pidanud läbirääkimisi pidama selle probleemi üle, mida me oleme hakanud nimetama "sekularismiks". Ja selle probleemiga tegelemisel on nad kõikunud religioossest ükskõiksusest religioosse entusiasmini ja tagasi.

Pärast reformatsiooni oli aeg, mil Elizabethi ajastul alandati usulisi erinevusi ning rõhutati ilmalikke ambitsioone kultuuriliste uuenduste ja merendusuuringute vallas, kuid sajandiga langes riik Stuartide võimu all usulistesse segadustesse. 

Pärast 1688. aasta revolutsiooni valitses religioosse apaatia aeg ja suur osa 18. sajandist peeti vaimulikke pelgalt aadelkonna haruks (ja mitte eriti auväärseks; lugege lihtsalt Jane Austenit); ometi muutis sajandi jooksul John Wesley juhitud erakordne vaimne ärkamine riigi usuelu. Seejärel toimus industrialiseerimise ja impeeriumi juhtimise ajal riigis usuline jahenemine; mis jätkus seni, kuni Oxfordi liikumine muutis radikaalselt religioosset maastikku.

Kahtlemata on religioossel mägironimisel, millesse Suurbritannia näib olevat kinni jäänud, keerulised põhjused, kuid see on kindlasti selle külge kinni jäänud ja selle ajalugu näitab, et see on väga küps järjekordseks kristlikuks ärkamiseks. Tõepoolest, järgmine elavnemine näib olevat juba umbes 20 aastat hiljaks jäänud. (Teisalt, alates viimasest ärkamisest oli kahe maailmasõja vahel väike katkestus, mis võis tsüklit veidi segada.)

Kas on siiski midagi, mis viitab sellele, et Ühendkuningriigis on tulemas selline kristlik ärkamine? Tegelikult viitab palju sellele, et riik on juba hädas. Madeline Grant ajalehes The Telegraph on kirjutanud kirikuskäimise salapärasest tõusust just noorte seas kogu riigis ning samas ajalehes on Catherine Pepinster kajastanud paljude noorte brittide tõmmet katoliku kirikusse ning erakordsest ja kasvavast arvust, keda igal  Rooma ülestõusmispühal. Veelgi enam, niinimetatud mõtteliidrid nagu Ayaan Hirsi Ali ja Paul Kingsnorth on hiljuti pöördunud, kes räägivad avalikult kristlusest, kui ülimast vastusest meie maailma haigustele. Isegi Richard Dawkins tunneb end nüüd surve all leituna uuesti "kultuurikristlasena".

Selle kuu alguses avaldas Piibliselts kokkuvõtte pealkirjaga The Quiet Revival, milles märgiti:

 2018. aastal teatas 4% 18–24-aastastest noortest, et nad käisid kirikus kord kuus, võrreldes 16%-ga 2024. aastal. Meeste puhul kasvas see 4%-lt 21%-le ja naiste puhul 3%-lt 12%-le.

Muidugi toimus aastatel 2018–2024 massilise koduaresti ajal üsna palju mõtisklusi, mille peaaegu kõik on ilmselt unustanud. Kuid miski ei viita sellele, et see kristlik ärkamine on aeglustumas või peagi peatumas.

Praegu on Piibliühingu kokkuvõtte kohaselt „18–34-aastaste seas vaid 20% kirikuskäijatest anglikaanid (2018. aasta 30%lt), kusjuures 41% katoliiklased ja 18% nelipühilased.

Niisiis, mida see taaselustamine toob kaasa mitmekultuurilise, usuliselt mitmekesise Ühendkuningriigi jaoks? Paljud konservatiivid on juba mõnda aega kartnud, et riik on liikumas islami tulevikku, arvestades suurt immigratsiooni, moslemite suuremat perede arvu ja läänlaste islamiusku pöördumise kiirust. Paljud moslemid on sedasama trajektoori rõõmuga vaadanud, mille võib kõigile selgeks teha pool tundi London’s Speaker’s Corner.

Kahjuks, nagu näitab 7. sajandi araablaste kristliku Põhja-Aafrika vallutamise ajalugu, Pürenee poolsaare allutamine seitsmeks sajandiks, lahingud nagu Lepanto ja Viini piiramine, Liibanoni kokkuvarisemine ja praegune kristlike vähemuste tagakiusamine Pakistanis, Sudaanis, Egiptuses, Nigeerias ja nii paljudes teistes islamiusulistes riikides, on kristlastest pärimused ellu viinud. Tegelikult puudub ajalugu islamimaade usuvähemuste kohta, mis tunneksid sellist sallivust ja austust, nagu moslemid on siiani läänes nautinud.

Ajalooliselt kirjaoskamatud tõstavad tavaliselt sel hetkel esile ristisõdade juhtumi. Märgin omakorda, et ristisõjad olid kaitseoperatsioonid, mis käivitati alles pärast seda, kui islamiväed olid viie sajandi jooksul vägivaldselt vallutanud kaks kolmandikku kristlikust maailmast. Ristisõdijad sõitsid välja, et toetada Bütsantsi keisrit, kes oli kutsunud läänt Euroopat kaitsma, kuna islamiarmeed tungisid sel hetkel Konstantinoopolile. Ristisõdijad jäid Pühale Maale ainult selleks, et kaitsta kaitsetuid kristlastest palverändureid, keda moslemite röövijad on seni regulaarselt röövinud, vägistanud ja mõrvanud.

Ükskõik, milline on islami ja läänega suhete keeruline ajalugu, on mõeldav, et teatud Ühendkuningriigi moslemid, kes arvasid, et islam on tõusuteel, ei pruugi Ühendkuningriigis enesekindla kristluse taaselustamisse liiga sõbralikult suhtuda. Riigil on aastakümnete pikkune ajalugu, kus on võideldud radikaliseerunud ja sõdivate moslemitega, kes toetavad võitlevaid või terroristlikke islamiliikumisi või isegi nendega ühinevad. Järelikult on ta isegi näinud oma tänavatel sõjaväelaste peade maharaiumist ja laste pussitamist. Seetõttu peaks riik kristliku taaselustamise ajal tõenäoliselt ette nägema mõningaid sellest tulenevaid pingeid.

Igal juhul peaksime sel aastaajal, mil kristlased üle kogu maailma tähistavad oma Issanda ülestõusmist – ja muide nii katoliiklased kui ka õigeusklikud tähistavad ülestõusmispühi sel aastal samal pühapäeval –, võib-olla peaksime kõik tegema kokkuvõtte kiriku ülestõusmisest, mis vaikselt toimub selles iidses kristlikus kuningriigis Euroopa mandri lääneosas. Mis puudutab riigi eliiti ja võimukandjaid, siis neil oleks hea võtta Jeesuse Kristuse nõuandeid ja õppida tõlgendama ajamärke (Matteuse 16:3).

Tuhanded isamaalised britid tähistavad Londonis Trafalgari väljakul suurt reedet.

Väidetavalt keeldus linnapea Sadiq Khan pidustustel osalemise.

🚨🇬🇧BREAKING NEWS

Thousands of patriotic Britons celebrate Good Friday in Trafalgar Square in London.

Sadiq Khan reportedly went missing during celebrations pic.twitter.com/zYrIf301ez

— Radio Europe (@RadioEuropes) April 18, 2025