Konteksti jaoks oli Stalin II maailmasõja ajal Churchilli ja Roosevelti liitlane. Tema enesekindlus tõusis kõrgustesse pärast Stalingradi lahingut (1942–1943), mida ta nimetas "Suureks Isamaasõjaks". Kuid tegelikult võitis ta liitlaste tehnoloogia tõttu.
1945. aastaks oli sõda peaaegu lõppenud. Natsi-Saksamaaga oli lõpetatud. Stalini suurpuhastus pühkis minema armee, intellektuaalid ja kõik, kes olid talle vastu. Need, keda ei hukatud, saadeti Siberi gulagidesse – tema versioon koonduslaagritest. Ta näljutas miljoneid ka Ukrainas (Holodomor, 1932–1933), sest nad seisid vastu maade kollektiviseerimisele.
Nii et kas ta sai Teises maailmasõjas järsku heaks? Ei. Ta lihtsalt juhtus olema võitjate poolel. Nagu Hitler, tahtis ka tema Euroopat kontrollida. Üks pidi kaotama.
Jaltas, II maailmasõja suurel konverentsil, mängis Stalin kaasa. Ta nõustus Jaapaniga võitlema. Ta lasi Prantsusmaal saada tüki Saksamaast. Ta kirjutas alla ÜRO põhikirjale ja vabastatud Euroopa deklaratsioonile.
Roosevelti jaoks näis see võiduna. Kuid tegelikult kirjutas Stalin alla sõjajärgse korra surmaotsusele.
Vabastatud Euroopa deklaratsioon kõlas uhkelt:
"Kõigil inimestel on õigus valida oma valitsust... USA, Ühendkuningriik ja NSVL aitavad vabastatud riike vabade valimiste kaudu demokraatlike valitsuste loomisel."
Aga praktikas? See andis Stalinile rohelise tule Ida-Euroopa ülevõtmiseks. Ja seda ta tegigi.
1945. aasta algus:
- Stalini armee marssis läbi Ida-Euroopa.
- Ta määras nukuvalitsused.
- Sõjajärgne nägemus oli surnud enne selle algust.
Jalta tehing oli halb tehing.
USA alahindas Stalinit – täpselt nagu nad alahindasid Hitlerit 1930. aastatel. Nad oleksid pidanud kasutama heidutust. Selle asemel pidasid nad läbirääkimisi, unustades, et totalitaristid austavad ainult jõudu.
1949. aastaks sündis NATO. Nõukogude võim mõistis lõpuks, et USA tähendab äri. Suutmatus Stalini ambitsioonidest läbi näha oli see külmasõja tõeline algus.
Kommentaarid
0 kommentaari