Riigikogule Kert Kingo peale kaebuse esitanud Viive Aasmad ei ole tunnistajana kriminaalasjas kohtueelses menetluses (ametlikult) üle kuulatud. Alles süüdistusaktis on riigiprokuratuur nimetanud tunnistajana teiste hulgas ka Viive Aasma, kuigi just tema vihavaenust Kert Kingo vastu tingitud kaebuse alusel prokuratuur kriminaalmenetlust alustas, kasutades seda ettekäändena ka omapoolse kättemaksu teostamiseks Kert Kingole.
Kert Kingo oli advokaadile teadaolevalt Riigikogu liige, kelle tööd probleem otseselt puudutas. Enne Kingo saadetud asjade töösse võtmist olin meedia vahendusel korduvalt kuulnud ja lugenud Kert Kingo ning tema endise poliitilise PR-nõuniku Viive Aasma vahelistest probleemidest, tülidest ja vaidlustest seoses Viive Aasma põhjustatud pahandustega (tegutsemine seoses EASi vaidlusega ja seotus Yandex Taxile osutatud teenustega), mistõttu polnud advokaadil hetkekski mingit kahtlust, et Kingole suunatud kohtumenetlused, milles hagejaks oli V. Aasma seoses kommentaaridega tema töö osas Kingo nõunikuna, on otseselt seotud Kingo tööga. Kõik nn „kolmandad isikud“, kes väidetavalt olid täiesti asjassepuutumatud, kinnitasid, et nende osas alustatud kohtumenetlused on Kingo asi, seotud tema tegevusega Riigikogus ja poliitikas laiemalt.
Kohtu järeldus lükkab ümber ka kohtu enda seisukoha, et kui advokaat koostas umbmäärase sisuga või liiga üldiselt sõnastatud arve, mis kuluhüvitisena kasutamiseks ei sobi, siis milles seisnes tahtlus kuriteo sooritamiseks ja/või sellele kaasaaitamises? Võltsimine on teatavasti ebaõigete, mitte liialt üldiste või umbmääraste andmete kandmine arvele.
Lisaks on avalikkusel oluline teada, et kohtud on selles kriminaalasjas sisuliselt manifesteerinud prokuratuuri õiguse kohtule valetamiseks ja teadvalt tõele mittevastava teabe esitamiseks eesmärgil saada kohtult luba advokaadibüroo läbiotsimiseks.
Esiteks valetas riigiprokurör (Vahur Verte) kohtule, et vandeadvokaat Martin Traat ei suhtle advokatuuri aukohtuga tema suhtes alustatud distsiplinaarmenetluses ega esita nõutud dokumente. Eesti Advokatuur on selle vale avalikult ümber lükanud ja kinnitanud, et prokuratuuri poolt esitatud teave ei vasta tõele.
Teiseks valetas riigiprokuratuur kohtule, et Traat on esitanud arved Kingole koolituse eest ning läbiotsimisega on tarvis kätte saada nii koolitusarved kui ka koolitusmaterjalid või siis tõendada nende puudumist. Samas oli prokuratuur juba poolteist kuud enne läbiotsimistaotluse esitamist teadlik, et Traat ei ole Kingole esitanud mitte ühtegi koolitusarvet. Järelikult ei saanud olla olemas ka koolitusmaterjale, mida läbiotsimisega saada sooviti või et tõendada nende puudumist. Kõik otsitavad arved oli riigiprokuratuur saanud Riigikogu kantseleist eelnevalt kätte. Seega taotles riigiprokuratuur luba advokaadibüroost dokumentide leidmiseks, mis neil juba eelnevalt nagunii olemas olid, valetades lisaks kohtule, et vaja on leida koolitusmaterjale või tõendada nende puudumist, mida arvetest nähtuvalt olemas olla ei saagi.
Kolmandaks rikkus riigiprokuratuur jämedalt advokaadi ja klientide konfidentsiaalsust, milline käitumine on seadusevastane ja õigusriigis lubamatu. Saamaks läbiotsimisega kätte advokaadi ja kliendi õigusabi raames osutatud teenusega seotud infot eesmärgil koguda tõendeid (sh kliendi vastu) ei ole õigusriigis mõeldav.
Neljandaks rikuti ultima ratio ehk vältimatult vajaliku abinõu põhimõtet. See tähendab, et läbiotsimist rakendatakse vaid juhul, kui tõendeid ei ole võimalik saada muul viisil. Ilmselgelt oleks kogu vajalik info saadud muul viisil ja totter menetlus lõpetatud, aga vaja oli süütud isikud kohtu alla anda, mistõttu kõiki eelviidatud põhimõtteid rikuti.
Kui advokaat mõistetakse kriminaalkorras süüdi võltsimises ja kelmusele kaasaaitamises selle eest, et tema koostatud arvetel on teenuse sisu liiga üldsõnaliselt märgitud, ei klapi kohtu loogika kuidagi kokku sellega, miks prokuratuur võib oma taotluses teadvalt ebaõiget ja tõele mittevastavat infot edastada.
Igasuguse mõistliku loogika puudumine ja ilmsed analüüsivead on otsustes selgelt nähtavad. Sisuliselt on prokuratuur ja kohus meelevaldselt valge mustaks rääkinud. Mitmeti mõistetavaid ja/või puudulikke regulatsioone kohaldati pretsedenditu pealiskaudsusega süüdistatavate kahjuks, mis on vastuolus seadusega.
Kohtud on ignoreerinud kõiki kaitsjate poolt viidatud EIÕK ja Riigikohtu enda lahendeid, millest juhindudes ei oleks olnud mõeldav süüdimõistva otsuse tegemine käesolevas kriminaalasjas.
Kohtuotsused aga ei kajasta üldse mingit põhjendatud analüüsi. See näitab veel kord selgelt juba varem meedias tähelepanu pälvinud fakti, et puudub sisuliselt igasugune kontroll prokuratuuri tegevuse seaduslikkuse kontrollimiseks.
Eelnevat kokku võttes on selge, et kohtueelne menetlus viidi läbi kallutatult ja ausa kriminaalmenetluse põhimõtteid oluliselt rikkudes. Ükski kaitsjate kaebus prokuratuurile kriminaalmenetluse lõpetamiseks ei kandnud vilja.
Tegemist on alusetu, kiusliku, totra ja pahatahtliku ning tõde moonutava kriminaalmenetluse läbiviimisega, milles puudub igasugune mõistlik loogika ning mille mõte ja eesmärk on pehmeltnöeldes küsitavad. Oluliselt on rikutud ausa kohtupidamise põhimõtet.
Kohtud on selles kriminaalasjas sisuliselt manifesteerinud oma otsustega prokuratuuri õiguse kohtule valetamiseks ja tõele mittevastava teabe esitamiseks eesmärgil saada kohtult advokaadibüroo läbiotsimisluba, mille tulemusena on süüdi mõistetud täiesti süütud inimesed.
Kas tõesti on Eesti Vabariigis kätte jõudnud aeg, mil ilmselged rikkumised kriminaalmenetluses tuleb suunata lahendamiseks Euroopa Inimõiguste Kohtusse, sest kodumaised instantsid sellega hakkama ei saa?
- Kert Kingo
Kommentaarid
0 kommentaari