Mart Helme oli Vene vägede lahkumise üle peetud läbirääkimiste ja juulilepingute sõlmimise delegatsiooni liige 1994. aastal.
Artiklis analüüsib ta välispoliitilist olukorda ja mida see tähendab Eestile.
Läbi tasub lugeda kõik kirjapandu, mis on allpool ka leitav, aga eraldi väärib välja toomist järgmine lõik:
„Ent kokkuvõtteks. Mineviku saavutused ei kanna vilju igavesti. Vabadussõja saavutused kustutas 1939.–1940. aasta hääletu alistumine.
Rahulolu selle üle, et me 1994. aastal Vene vägedest lahti saime, võib hajuda hetkega, kui me nende uut saabumist takistada ei suuda. See oht on reaalne.
𝐉𝐚 𝐤𝐚𝐚𝐠𝐚𝐭𝐮𝐬𝐞𝐝 𝐬𝐞𝐥𝐥𝐞𝐬𝐭, 𝐞𝐭 𝐄𝐞𝐬𝐭𝐢 𝐣𝐮𝐥𝐠𝐞𝐨𝐥𝐞𝐤 𝐩𝐨𝐥𝐞 𝐤𝐮𝐧𝐚𝐠𝐢 𝐧𝐢𝐢 𝐡ä𝐬𝐭𝐢 𝐭𝐚𝐠𝐚𝐭𝐮𝐝 𝐨𝐥𝐧𝐮𝐝 𝐤𝐮𝐢 𝐩𝐫𝐚𝐞𝐠𝐮, 𝐞𝐢 𝐦𝐚𝐤𝐬𝐚 𝐫𝐞𝐚𝐚𝐥𝐬𝐞𝐬 𝐞𝐥𝐮𝐬 𝐏𝐮𝐭𝐢𝐧𝐢 𝐭𝐚𝐨𝐥𝐢𝐬𝐭𝐞𝐥𝐞 𝐣𝐮𝐥𝐦𝐚𝐝𝐞𝐥𝐞 𝐚𝐯𝐚𝐧𝐭ü𝐫𝐢𝐬𝐭𝐢𝐝𝐞𝐥𝐞 𝐦𝐢𝐝𝐚𝐠𝐢.
Talle maksavad vaid raud ja valmisolek verd valada. On aeg sellest aru saada. Nii Kadriorus, Toompeal kui igas Eesti ja Euroopa rõivapoes.“
Nii rääkis Mart Helme 2014. aastal!
Artikkel tervikuna:
Eesti tähistab Vene vägede lahkumise 20. aastapäeva. Toimuvad konverentsid ja muud meile omaseks saanud nomenklatuursed üritused, mis, kui meenutada omaaegset anekdooti, kujutavad endast suuresti kõrvalseisnute autasustamist.
Siinkohal tahaksin rõhutada: omal ajal välisministeeriumi asekantsleri Raul Mälgu juhitud läbirääkimiste delegatsiooni liikmena võin tõsist uhkust tunda, et meil õnnestus vägede lahkumisega seotud pikaajalised kahjud enam-vähem mõeldava miinimumini viia. Ja seda hoolimata tõsiasjast, et valitsuse poolne asjatundlik – ja isegi poliitiline – juhtimine olid pehmelt öeldes nõrgad. Suurim kahju, mida me vältida ei suutnud, aga mille garanteeris meile suuriikide kulissidetagune sobing, seisnes Vene sõjaväepensionäride kokkuleppe sõlmimises paralleelselt vägede lahkumise lepinguga.
𝐊𝐚𝐬 𝐨𝐡𝐭 𝐨𝐧 𝐚𝐥𝐥𝐞𝐬?
Muide, lääne suurriigid tegid kahjukannatajate kulul „demokraatlikule" Venemaale lisamakseid teisteski Balti riikides. Leedu puhul seisnes see Kaliningradi enklaavi sõjalist funktsioneerimist tagavas sõjalise transiidi lepingus, mis, tähelepanu-tähelepanu, võib saada Venemaa instseneeritud provokatsioonide abil Baltikumis sõjaliste aktsioonide alustamise ettekäändeks. Läti sunniti samuti aktseptima sõjaväepensionäre ning leppima mõneks ajaks veel radarijaama jäämisega Kuramaa läänerannikule Skrundasse.
Ent tegelikult tahan ma praegu rääkida hoopis muust.
Seda enam, et olen tollaste sündmuste vahetu osalisena oma mälestused kirja pannud 2003. aastal ilmunud raamatusse „Kremli tähtede all". Tähtsam kui kõik kõrvalseisjate autasustamised kokku on antud juhul see, mis saab edasi. Ehk siis küsimus, kas Vene väed võivad ka tagasi tulla?
Siinkohal siiski taas meenutuskild.
1994. aastal, kui Vene vägede lahkumine oli juba sisuliselt kindel, vaatamata allkirjade puudumisele lepingutel, sõnas üks vindine vene kindral läbirääkimistevooru järgsel vastuvõtul seltskondlikus vestluses irooniliselt: „Kahekümne aasta pärast võtame teid tagasi. Lööme mütsiga!"
Möödas on pisut enam kui kakskümmend aastat ja täiesti selgelt on tagasivõtmise aeg käes. Seda näitavad nii sõda Gruusia vastu kui praegused sündmused Ukrainas. Ühtlasi näitavad seda lääneriikide hambutud reaktsioonid.
Sisuliselt on Venemaal juba õnnestunud seni kehtinud rahvusvaheline süsteem purustada ja kõik külma sõja ajal – ja osalt ka pärast seda – loodud rahvusvahelised organisatsioonid, –lepingud ning rahvusvaheline õigus prügimäele visata. See, mis toimib, toimib veel vaid inertsist.
𝐕𝐞𝐧𝐞𝐦𝐚𝐚 𝐬𝐢𝐢𝐬𝐤𝐢 𝐥𝐚𝐠𝐮𝐧𝐞𝐛?
Tegelikult olen juba kümmekond aastat hoiatanud, et külma sõja järgne maailmakord variseb vältimatult kokku. Praeguseks olemegi murdepunkti jõudnud. Ja kahjuks oleme selles gigantide algavas heitluses rindejoonel.
USA mõttekoja Stratfor looja ja vedur George Friedman on seda muide samuti ennustanud juba kümnendi eest ja oma visiooni kirja pannud eesti keeleski ilmunud raamatus „Järgmised sada aastat". Friedmani väitel on sündmused Kaukaasias ja Ukrainas (mis tema raamatu ilmumise hetkel polnud veel aset leidnud) vaid eelmäng
Venemaa ja lääne pealahingule, mille tandriks saab Baltikum.
Jah, võime ennast lohutada, et Friedmani ennustuse põhjal lõppeb see Venemaa lüüasaamise ja järjekordse lagunemisega. Et see toob meile aga paratamatult kaasa raskeid katsumusi, on sõnadetagi selge.
Olgu nende katsumuste pehme versiooni näiteks kasvõi Venemaa vastaste majandussanktsioonide põhjustatud probleemid meie põllumeestele.
𝐓𝐞𝐠𝐞𝐥𝐢𝐤𝐮𝐥𝐭 𝐥𝐞𝐢𝐚𝐦𝐞 𝐞𝐧𝐧𝐚𝐬𝐭 𝐩𝐫𝐚𝐞𝐠𝐮𝐬𝐞𝐬 𝐨𝐥𝐮𝐤𝐨𝐫𝐫𝐚𝐬 𝐤𝐥𝐚𝐬𝐬𝐢𝐤𝐚𝐥𝐢𝐬𝐞𝐬𝐭 𝐤𝐚𝐡𝐯𝐥𝐢𝐬𝐭.
Kui me ei kuuluks NATOsse, oleks venelased meil tõenäoliselt juba sees. Et me kuulume NATOsse, võime saada aga Venemaa ja NATO (loe: USA) sõjalise kokkupõrke (mistahes vormis) tallermaaks.
Selles kontekstis võime olla õnnelikud, et kakskümmend aastat tagasi Vene vägedest lahti saime. Ja mures, et sõjaväepensionäride hulka peitunud GRU kõrilõikajad meile jäid. Nad lastakse konflikti puhkemisel kohe ketist lahti.
𝐄𝐧𝐭 𝐤𝐨𝐤𝐤𝐮𝐯õ𝐭𝐭𝐞𝐤𝐬.
Mineviku saavutused ei kanna vilju igavesti. Vabadussõja saavutused kustutas 1939.–1940. aasta hääletu alistumine.
Rahulolu selle üle, et me 1994. aastal Vene vägedest lahti saime, võib hajuda hetkega, kui me nende uut saabumist takistada ei suuda. See oht on reaalne.
Ja kaagatused sellest, et Eesti julgeolek pole kunagi nii hästi tagatud olnud kui praegu, ei maksa reaalses elus Putini taolistele julmadele avantüristidele midagi. Talle maksavad vaid raud ja valmisolek verd valada.
On aeg sellest aru saada. Nii Kadriorus, Toompeal kui igas Eesti ja Euroopa rõivapoes.
Artikkel ilmus Õhtulehes 31. augustil 2014.
Kommentaarid
0 kommentaari