Kahjuks unustati sinna plaani pisike detail – nagu näiteks see, kust tuleb elekter siis, kui tuul puhkab või kuhu see läheb, kui puhub liiga palju. Salvestus? Võrkude uuendus? Ah, tühja neist, eks!
Oppositsioon ja igasugused energiaeksperdid hüüavad nüüd kooris: „Tormate nagu peata kana rohepöörde nimel!“ Nad kahtlustavad, et kogu plaan on kirjutatud rohelise markeriga, mitte kalkulaatoriga – ja kui see nii jätkub, võib elektriarve varsti maksta rohkem kui kolme toidukorvi jagu kiluvõikusid.
Valitsus ise ütleb uhkelt: „Meie ei usu ideoloogiasse – meie usume teadusesse ja mudelitesse! Kõik on läbi arvutatud, rahvas saab odavat elektrit ja rohkem vabadust!“ Ainult et hiljuti tuli välja, et need odavuse lubadused olid vist veidi... optimeeritud. Nagu lubadus, et dieet šokolaadi ja jäätisega annab kuuepaki.
Kriitikud ütlevad, et see energiapoliitika meenutab olukorda, kus kooliharidusse tahetakse raha panna nii palju, et muud valdkonnad jäävad paljaks kui porgand kevadel. Mõte on tore, aga tulemuseks võib olla loll, näljas ja haige rahvas. Ja nii ka energiaga – ainult tuul ei toida!
Kui kõik lootused pannakse ühele kaardile (või tuulikule), siis piisab ühest tuuletust päevast ja kogu süsteem võib olla nagu vana radiaator jaanuaris – külm ja kasutu. Ja kui lubatud madalad hinnad ei realiseeru, võib rahvas rohepöördele näidata sama palju toetust kui maksuametile aprilli lõpus.
Kokkuvõttes – Eesti rohepööre võiks toimida, aga ainult siis, kui me ei lähe silmad kinni tormi joostes. Vaja on tasakaalu, läbimõeldust ja natuke vähem „rohelist hasarti“. Sest vastasel juhul pole meil mitte energiajulgeolek, vaid energiahüsteeria.
Kommentaarid
0 kommentaari