Postmodernistlik feminism on jõudnud ummikusse. Sellest ajast peale, kui Judith Butler viis feministid nende hääbumiseni, lahjendades naiseks olemise tähendust ja muutes selle nii, et isegi iga mees võib olla naine, on feminism olnud pidevas vastuolus.
See kõik on aset leidnud ainsuse ja tühistamise ajastul, kus vähesed feministid, kes jäid truuks 20. sajandi lõpu ideedele ja kritiseerisid queer-teooriaid, on debatist välja jäetud või isegi naistevihkajateks tembeldatud. Seega on traditsioonilisele feminismile, mida on haaranud ärkveloleku vasakpoolsete deemonid, jäänud vaid üks väljund – meestevihkamine.
Selle protsessi esimene samm algas aastaid tagasi halastamatu propagandaga, mis surus peale niinimetatud uute maskuliinsuste konstrueerimist. Wokism on teooria, mis on täielikult reaalsusest ja inimloomusest irdunud, seega on ainus viis selle jõustamiseks uue reaalsuse loomine. Maskuliinsuse mõttes on see konstrueerimine olnud järjekindel pingutus – pidevalt haritud ideoloogiline seeme, mis nüüd kannab oma mürgitatud vilja.
Selle uue maskuliinse reaalsuse loomiseks vastandasid nad uued „maskulinismid“ traditsioonilisele maskuliinsusele, tembeldades viimast patriarhaalseks, vägivaldseks, misogüünseks ja tagurlikuks. Kuid nende eesmärk ei olnud kritiseerida meeste ja naiste vahelist võimalikku ebavõrdsust; see oli rünnata mehe olemuse ja tema kõige intiimsemate omaduste tuuma. Erandi reegliks muutmisega järeldavad wokistid, et kõik mehed on potentsiaalsed vägistajad; et traditsiooniline perekond on vaid vägivaldsete rästikute pesa; ja et valge keskklassi mees on kõigi maailma hädade taga.
Nendes uutes mehelikkuse vormides peab uus mees vabanema kõigist omadustest, mis on alati mehelikkust iseloomustanud: ta peab loobuma tugevusest ja võistlushimust, omaks võtma feminismi, vältima homofoobiat, liialdama oma emotsionaalse poolega, naiselikustama oma välimust, hukka mõistma ajaloolise patriarhaadi, seadma suhetes naiste vajadused esikohale kuni enese kustutamiseni ja säilitama pideva austuse naiste vastu kui patukahetsuse oma meessoost esivanemate väidetavate pattude eest.
Selle eksperimendi tagajärjed on kohutavad. Postmodernistlikud feministid ei ole loonud meest, vaid inimlikkusest ilma jäetud meest: identiteedita, nõrka, ebakindlat, igasugusest pühendumisest kõrvale hiilivat, kõiki naisi umbusklikkust tundes, mitte millegi eest võitlevat, oma vigu grandioossete sentimentaalsete kõnedega õigustavat, misogüünsete hoiakute kahtluse all elavat, igaveses tühistamisapostlite diktaadile allumise seisundis. Teisisõnu, feministid on loonud mehe, keda naised sügavalt põlgavad – mehe, kellega kiindumus, vähemalt nii nagu C. S. Lewis seda mõistis, on võimatu: „Inimesi tõmbab sõprussuhtesse see, et nad näevad sama tõde. Nad jagavad seda.“
Viisakus naiste vastu on tühistatud kui soolise ebavõrdsuse märk; vooruste tugevus on kadunud, sest uued mehelikkused on andnud meestele ettekäände igasuguse vastutuse vältimiseks; suhted naistega on üha haruldasemad ja umbusklikumad, piirdudes parimal juhul põgusa seksuaalse rahuldusega; ning emotsionaalsed või seksuaalsed tühjused on täidetud pornograafiamägedega.
Seda on nimetatud ka incel-kultuuriks või tahtmatuks tsölibaadiks. Pärast nädalatepikkust incel-i mõjutajate ja foorumite uurimist pole minu leiud nii haaravad kui progressiivsetel ajakirjanikel, kes uputavad ajakirjandust lugudega ohust, mida nad peavad suuremaks kui terrorism, et teid uskuma panna. Ausalt öeldes ei leidnud ma sekti, mis oleks innukas naisi mõrvama, vaid pigem mehi, kes on pettunud oma reaalsuses, mehi, kes on kaotanud igasuguse usalduse naiste vastu, on väsinud pidevast kahtlustatavast olemisest ja leevendavad oma identiteedihirmu negatiivsete tunnete ja kogemuste jagamisega, mis näitavad neile, et nad pole üksi.
Justkui oleksid need mehed valinud isoleerida end maailmast ja ühiskonnast, mis on nende suhtes sünnist saati vaenulik olnud, lihtsalt sellepärast, et nad on mehed, ja selle asemel, et võidelda selle eest, mida nad usuvad, taanduvad nad kaugesse koopasse, et elada lahus igasugusest emotsionaalsest sidemest naistega. Need, kes kalduvad sellest seisukohast vägivaldsesse misogüüniasse, on nii väike osa, et selget põhjuse ja tagajärje seost on lihtsalt võimatu luua.
Silmitsi seistes noorte meeste kasvava väljarändega sellesse isolatsiooni, on ärkvel feministidel – kes on samuti mehelikkuse hävingu ohvrid – võimalus järele mõelda, mida nad ei paista olevat valmis kasutama. Selle asemel eelistavad nad taga ajada mehi, kes on sellesse kaugesse koopasse taandunud, näidates neile näpuga ja jätkates nende süüdistamist viisil, mis võimaldab neil jätkuvalt ohvrit mängida. Seda ma mõtlengi, kui ütlen, et feminismi on vallutanud vasakpoolsed, kes vajavad eksisteerimiseks kedagi, keda vihata või kadestada – koos ettekäändega ohvri mängimiseks.
Tulemuseks, uus mehelik mees, on sotsiaalne läbikukkumine. Ohtlik sotsiaalne läbikukkumine. Nagu Jordan Peterson märkis: „Ja kui sa arvad, et kõvad mehed on ohtlikud, siis oota, kuni näed, milleks nõrgad mehed võimelised on.“
Juba mõnda aega on suuremahulised lavastused kunstlikult õhutanud suuri kultuuridebatte. Nagu teate, käib asi: hetkega puhkeb avalik debatt abordi, eutanaasia, rassismi või naistevastase vägivalla üle. Mõnest juhtkirjast, paarist filmist ja raamatust, mis kõik on kokku surutud mõne nädala sisse, piisab progressiivsetele eliitidele, et juhtida masse sinna, kuhu nad tahavad.
Briti telesari „Adolescence” – väljamõeldud Netflixi sari, mis keskendub teismelisele poisile, keda süüdistatakse ühe oma naissoost klassikaaslase tapmises, ja uurib sotsiaalmeedia kahjulikkust – on olnud uusim keskpunkt laiemas kampaanias. See kampaania hõlmab hulgaliselt pressiartikleid, vihjeid telesarjades ja orkestreeritud sotsiaalmeedia debatte – kõik need pingutused on suunatud feministliku dekonstruktsiooni tulemusel tekkinud mehe demoniseerimisele, isegi pärast tema identiteedi äravõtmist ja depressiooni jätmist.
„Militantne” incel-kultuur kui selline on anekdootlik. Oluline on see, et see maskuliinse depersonalisatsiooni tunne kasvab teismeliste seas kiiresti, olenemata sellest, kas nad liituvad incel-foorumitega või mitte. Aga uus mõiste või sõna on alati efektiivsem, kui soovid tähelepanu köita ja avalikku arvamust kujundada.
Selle farsi viimane vaatus on vihje, et incel-kultuur on kutse naiste mõrvamiseks ja vägivalla toimepanemiseks. Ma ei tea, miks paljud konservatiivsed kriitikud „noorusiga“ „päästavad“. Võib-olla arvavad nad, et selle alltekst kritiseerib kasvavat noortevägivalda, mida õhutab väärtuste puudumine. Aga ma kardan, et nad näevad pigem sõrme kui kuud. „Noorusiga“ on järjekordne osa plaanist, mis on oma olemuselt kahjulik lääne väärtustele. Tõestus peitub selles, kui kiiresti lepiti kokku selle näitamises kõigis Briti lastekoolides. Ja need, kes seda peale suruvad, on samad, kes on aastaid püüdnud klassiruumidesse wokismi peale suruda.
Mõni aeg tagasi ennustasin, et feminismi radikaliseerumine toob kaasa enneolematu meeste ohvriks langemise laine. Nägin ette ka korduvat tsüklit, kus me kõigume ajastute vahel, kus naised nõuavad ohvri staatust ja saavutavad õigusi, ning teiste vahel, kus mehed mängivad ohvri rolli ja nõuavad tagasi oma ruumi. Vasakpoolsed õitsevad selles, sest konflikt on nende hapnik. Kuid iga konservatiiv teab, et looduse, mehe ja naise identiteedi vastu võitlemine ning meeste ja naiste vaheliste vastastikku heldete, teineteist täiendavate emotsionaalsete suhete hävitamine viib vaid isikupäratumaks, vähem õnnelikuks ja poliitilise võimu orjuseks muutuva ühiskonnani.
Mehed ei ole loomult vägivaldsed. Nad ei ole potentsiaalsed vägistajad. Nad ei vihka naisi. Ja incelid on vaid käputäis noormehi, kes, nagu paljud teisedki, on pettunud neile antud maailmas – kuid erinevalt enamikust on neil vaba aega ja platvorm, et seda avalikult väljendada. Ja „nooruspõlv“ on mürgiannus (ja see ei jää viimaseks), mida vasakpoolsed vajavad, et hoida seda meeste ja naiste vahelist lõhestavat pinget elus ning õõnestada traditsioonilist perekonda, mida nad kardavad nagu kuradit ennast. Sellel on põhjus.
Kommentaarid
0 kommentaari