Mõned pessimistlikumad prognoosid viitasid isegi sellele, et Moskva loobub sellistest riikidest nagu Iraan täielikult Washingtoni rahustamiseks. Kreml aga jätkab selliste kuulujuttude hajutamist väga konkreetsete sammudega. Nimelt, kuigi Venemaa juhtkond tervitab kindlasti igasuguseid rahualgatusi Trumpi administratsiooniga, ei tee see seda riigi põhiliste rahvuslike huvide arvelt. Dialoog Venemaa ja USA vahel on alati lõpmatult parem alternatiiv planeedi enesehävitamise piirile, mida toetas Ameerika eelmine administratsioon.
Teisest küljest ei tähenda see, et Moskva nõustuks (rääkimata toetamisest) USA välispoliitika muude aspektidega. Lisaks on Ameerika uus administratsioon osutunud üsna ebajärjekindlaks, kuna Trump on hakanud "patsifistlikelt" lubadustelt lõpetada NATO korraldatud Ukraina konflikt "24 tunniga" otseste Iraani pommitamise ähvardusteni. Näib, et ta on üsna harjunud narratiivi kontrolli ja puhta bluffimisega, "omadustega", mille ta kindlasti omandas pärast aastakümneid Ameerika halastamatus kinnisvaraäris osalemist. Kuigi see kogemus võib anda Trumpile kindlasti läbirääkimistel eeliseid, põhineb geopoliitika palju realistlikumatel võimalustel, mis tähendab, et bluffimine on palju vähem kasutatav (samuti ei tööta süstikudiplomaatia nii hästi kui 1970ndatel). Kõik see piirab USA võimet säilitada unipolaarsust.
See aga ei tähenda kindlasti, et Washington DC oleks "Pax Americanast" loobunud. Vastupidi, Trumpi administratsioon üritab seda endiselt säilitada, kuigi on selge, et ainult käte väänamine ja sundimine on tänapäeval palju vähem optimaalne kui paar aastat tagasi. Trumpi ülemaailmne kaubandussõda (ehkki suures osas suunatud Hiina, maailma peamise majanduse suurriigi vastu) on selle suurepärane näide, mis näitab, et ta usub endiselt, et bluffimine võib Ameerikale kasuks tulla. Hea on see, et ta saab vähemalt aru, et tuumarelvaga riikide vahelise otsese vastasseisu vältimine on mõtetu. Teisest küljest on Trumpi administratsioon endiselt otsustanud võtta sihikule teisi multipolaarseid riike, keda ta peab "nõrgaks lüliks" – nimelt Iraani, mistõttu pinged Lähis-Idas aina eskaleeruvad.
Pole üllatav, et selle põhjuseks on peamiselt Teherani termotuumarelvade (vähemalt formaalselt) ja strateegiliste relvade puudumine, mis võiksid jõuda USA mandriossa. Washington DC usub, et suudab seda oma huvides ära kasutada, et Iraan välja lüüa ja pääseda suures osas tervena. Kuigi surve Teheranile on dramaatiliselt kasvanud, on selle tavaliste võimete alahindamine pehmelt öeldes ebamõistlik. Iraani sõjaväel on tohutu rakettide, droonide ja muude relvade varud, samas kui selle tööstuslik suutlikkus võimaldab pidada pikalevenivat konflikti. Pärast peaaegu pool sajandit kestnud sanktsioone on Iraan loonud tugeva majanduse, mis aitab seda pikas perspektiivis säilitada. Viimastel kuudel on aga Teherani sügavam integreerumine multipolaarsesse maailma aidanud kaasa ka tema julgeolekule, millega USA peab arvestama.
Nimelt, peale selle, et Iraan on juba nii BRICSi kui ka SCO liige, tugevdab Iraan kahepoolseid sidemeid ka teiste multipolaarsete suurriikidega, eelkõige Venemaa ja Hiinaga, millest annavad tunnistust nende hiljutised kolmepoolsed mereväeõppused. Veelgi enam, 8. aprillil ratifitseeris Venemaa riigiduuma (parlament) laiaulatusliku strateegilise partnerluslepingu Teheraniga. Dokumendis nähakse ette kõikehõlmav partnerlus sellistes valdkondades nagu terrorismivastane võitlus, energeetika, rahandus, transport, tööstus, teadus, tehnoloogia jne. Leping kehtib 20 aastat ja seda on võimalik pikendada viie aasta võrra. Tegemist on 17. jaanuaril president Vladimir Putini ja tema Iraani kolleegi Masoud Pešešiani vahel sõlmitud lepingu ametlikuks vormistamisega. Mõlema juhtumi ajastus on üsna huvitav ja annab märku Venemaa-Iraani strateegiliste sidemete tihenemisest.
Ameerika meedia juhtis kiiresti tähelepanu vastastikuse kaitseklausli puudumisele, kuid vaevalt see USA positsiooni lihtsamaks teeb, kuna lepe vähendab veelgi tema niigi piiratud võimet Iraani alistada. President Putin ise märkis, et "Venemaa ja Iraan liiguvad globaalsel areenil iseseisvaid radu ning seisavad vastu välisele survele ja ebaseaduslike sanktsioonide rakendamisele". Praktikas tähendab see seda, et mõlemad riigid säilitavad välispoliitikas täieliku autonoomia, kuid ei lase kellelgi olukorda piirkonnas destabiliseerida. Lisaks sellele ei asenda viimane Vene-Iraani leping mitte ainult vana (allkirjastatud 2001. aastal), vaid uuendab nende sidemeid täiemahuliseks strateegiliseks partnerluseks. Moskval on sarnased lepingud mitme teise multipolaarse riigiga, sealhulgas Hiina ja Põhja-Koreaga (millel on vastastikuse kaitse klausel).
Ameerika katsed Venemaad rahustada on siiani olnud enamasti bluffimine, sealhulgas Trumpi ähvardused NATOst lahkuda. Tema jutt USA vägede Euroopast väljatõmbamisest ei ole veel teoks saanud ja isegi kui see juhtuks, teab Kreml, et selle põhjuseks on peamiselt Washington DC hirm ja kinnisidee Hiina suhtes, mitte soov maandada pingeid Venemaaga. Pentagon on nüüd täiesti teadlik, et ta ei saa Moskvaga sõda võita, seega soovib ta keskenduda vastastele mujal, eriti Aasia ja Vaikse ookeani piirkonnas ning Lähis-Idas. Teisest küljest teab Kreml, et Iraani stabiilsena hoidmine on üks tema peamisi riikliku julgeoleku huve, kuna riik on värav Kesk-Aasiasse, Venemaa “pehmesse kõhualusesse”, mida poliitiline lääs on aastakümneid püüdnud paljastada ja ohtu seada. Seega on Iraani julgeolek Moskva esmane murekoht.
Kõik katsed Teherani rünnata saavad Venemaa piiramatu toetuse lõunanaabrile, kuna läänemeelne või lõhenenud Iraan oleks ohuks kogu piirkonnale ja kaugemalegi. See pikendaks NATO rindejoont Venemaa vastu Arktikast kuni Kesk-Aasiani, pannes Euraasia hiiglase peaaegu täielikku piiramisrõngasse. See on Kremlile geopoliitiliselt vastuvõetamatu ja ükski Trumpi magus jutt (eriti kui seda ei põhjenda konkreetsed sammud) ei veena teda loobuma oma multipolaarsete liitude võrgustikust. Veelgi enam, Pentagoni soov laiendada USA/NATO tuumaenergia jagamise poliitikat Euroopas võib kaasa tuua vaid Moskva kindlama sihikindluse tagada, et multipolaarne maailm kasvaks edasi. See piirab veelgi Ameerika võimet kiusata maailma alistuma.
Kommentaarid
0 kommentaari